neljapäev, 16. august 2018

Mänguasjad esimesel eluaastal

Kuna meie pisike printsess saab juba aastaseks, siis on hea teha üks meenutus postitus, millised mänguasjad teda esimesel eluaastal on vaimustanud, äkki on kellelegi tulevikus abiks. Me ise ostsime mänguasju tegelikult päris vähe, enamus on kingitud ning osad asjad on mu ema minu ja venna titepõlvest alles hoidnud.

Pehmed loomakesed. Neid on meil palju, see on vist selline traditsiooniline katsikukink. Meie last need pehmed mänguasjad ei huvitanud, lihtsalt tõstis kõrvale kui talle neid andsin. Ainult kaisujänes on tal esimesest päevast peale voodis olnud ning see ajab teda alati naerma, kui ma jänku kätte võtan ja lapse suunas näitan. Samas ei tee ta probleemi sellest, kui magama minnes jänest pole. Kodust eemal ööbides me seda kaasa pole võtnud. Teised loomakesed tõstsin kappi juba mitu kuud tagasi ära, kogusid mänguasjakastis lihtsalt tolmu. 

Kõrinad. Olid ikka väga pikalt lemmikud. Neid on hea suhu panna, kõristada, maha kukutada ja visata. Eriti meeldisid talle minu vanad kõrinad. Füsioterapeut, kes meil käis, ütles, et need on kindlate konkreetsete värvidega ja lähevadki lastele paremini peale, kui tänapäeva ülikirjud ja kirevad mänguasjad. 

Oball. Esimene mänguasi, mida laps haarama õppis. Kuna pallil on palju suuri auke on tal seda lihtne kätte võtta. Pall meeldib siiani, nüüd ta viskab ja veeretab seda. 

Kilisevad-kõlisevad mänguasjad. Erinevad materjalid, krabin-kilin-kõlin, oi kui põnevad need olid. Sai testida, kas asi suhu mahub. Enamasti on sellisteks mänguasjadeks loomad, kellele siis käppade külge palju kolisevat pandud, mida lapsel huvitav katsuda. Nüüd on need mänguasjad ka tema jaoks titekaks jäänud, mängib küll nendega vahel, aga siiski suhteliselt harva.


Raamatud. Raamatud on algusest peale lemmikud olnud. Mind kui suurt lugemissõpra see muidugi rõõmustab. Ta sirvib iga päev oma raamatud läbi ja naerab alati kindlatel lehekülgedel. Näiteks, kui ma näitan talle pilti, kus munast koorub tibu, siis ta on nii õnnelik. 


Kaelkirjak Sophie. Oli lapse parim sõber, kui hambad tulema hakkasid. Sügas sellega oma kikusid ja ilastas meeletult. Kuigi hammaste tulek on jätkuvalt päevakorras, siis nüüd ta oma Sophiet enam väga ei kasuta. Abivahendeid tahab ta ikka, hoian närimisrõngaid veidi aega sügavkülmas ja nendega ta siis oma paistes igemeid jahutab.

Muusikat mängivad mänguasjad. Alguses ajasid need teda nutma, aga juba mõne päeva pärast kujunesid täielikuks hitiks. Ta võib päevas 20 korda ühte sama laulu kuulata ja need on tema jaoks ikka põnevad. Vahel tahaks küll kõrvad kinni katta, kui pool päeva on üht sama laulukest lasknud.


Sorteerimismängud. Talle meeldivad need erinevad kujundid küll, aga õigesse kohta ta iseseisvalt neid veel eriti panna ei oska. Ta võtab kolmnurga kätte ja annab mulle, et mina selle õigesse auku asetaksin. Kavalpea.

Telekapult. Päris telekapult on nii põnev, mänguoma näeb samasugune välja, aga see on mõttetu. Paar korda on mänginud vast.

Muusikariistad. Tal praegu on ainult ksülofon, aga see on koguaeg kasutuses, peame vist muusikariistu juurde vaatama. 

Motoorikakeskus. Viimase aja lemmik. Väga püüdlikult ajab nuppe õigesse kohta ja saab hästi hakkama ka. 

 Pulgamäng. Kõige lemmikum mäng praegu. Ta kilkab alati rõõmust, kui ma pulgale vajutan ja see oma pesast välja hüppab. Sellest mängust ta vist ei tüdinegi.


Legod. Praegu ta neist veel ei vaimustu, aga küll tulevikus jõuab klotsidega mängida küll.


Vannilelud. Tal on vannipardid ning maal on mingi suurem vettpritsiv purskkaev ka veel. Oh seda rõõmu, kui saab ohjeldamatult pritsida ja möllata.

Õuemänguasjad. Maal on tal jalgratas, auto, kiikhobune ja kiik. jalgrattaga ja autoga sõitmisel vajab meie abi, aga mõlemad meeldivad talle väga. Oleme selle rattaga isegi paari kilomeetrisel matkal käinud. Istus uhkelt ja korralikult paigal ja nautis sõitu. Kiikumine meeldib alati, kiikhobune vajab veel harjumist.

Seda nänni on ikka omajagu kogunenud. Meil on õnneks suur puidust mänguasjakast, kuhu õhtul kõik asjad tagasi korjame, et tuba oleks vahepeal kolavaba ka. Peangi varsti uue inventuuri seal tegema, titekaks jäänud asjad ära panema ning uusi asju lisama. 





Suvi saab läbi...

20 kraadi tundub esialgu ikka väga külm...isegi pikad püksid ja dressipluusid olen jälle kasutusele võtnud ning lapsel on enamasti õues käies sokid jalas, oi kuidas need talle ei meeldi. Natuke kurb on ka, et kuumalaine on läinud ja suvi saab kohe kohe sügiseks. Meil oli sellel suvel palju vahvaid seikluseid ja ilusaid päevi. 


Kahjuks ühtegi suvelavastust ma vaatama ei jõudnudki ning erinevaid kontserte ja festivale külastasime ka vähem, kui algselt planeeritud sai. Põhjus? Kuumus vist, selle palavaga tahtsime lihtsalt olla veekogu ääres või vees.  Ei tahtnud pisikest printsessi kurnata ning palavusega palju autoga sõita. Tema jaoks oli suvi kindlasti vaimustav, sest sai peaaegu iga päev ujuda.

Ega sügisest mu elus palju ei muutugi. Olen ikka kodune ja emapalgal. Last ei plaani enne lasteaeda panna, kui 2019 augusti lõpus ehk mõned nädalad enne, kui ta saab kaks. Mehel on küll uued ja põnevad ajad ees, alustab järgmisel nädalal tööd õpetajana kahes koolis. Lisaks jätkuvad õpingud ülikoolis. Ma ise igatsen ka natukene tööle tagasi, aga pisikese printsessiga koos kodus olla on ka põnev, kuigi mõni päev on päris kurnav ka. 

Septembrist hakkame käima beebide ujumises jällegi ning ühes võimlemisringis ka. Samas on näha, et talle meeldib väga muusika. Liiga palju asju ka ei taha plaani võtta, eks näis, millised huviringid meil lõpuks sõelale jäävad. Ujumine on kindel, sest laps on täielik veehull.

Ja varsti, varsti on meie peres üks tähtis päev, mida peakski juba planeerima hakkama :)

laupäev, 11. august 2018

Otepääd avastamas

Kuumalaine on üle läinud ja mehel puhkus veel kestab, seega planeerisime mõnusa laupäeva, et külastada Lõuna - Eesti paiku, kus me varem käinud pole või kui oleme käinud, siis väga ammu. Sõitsime Tartust läbi Pangodi Otepääle ja talvepealinnast veel läbigi Käärikult veidi maad edasi Sangaste suunas on Harimäe vaatetorn.

Harimäe vaatetorn on 28 meetrit kõrge, kuna mina üldjuhul pole nõus tornidesse ronima, siis plaanis mees lapsega üles ronida vaadet nautima. Kahjuks esimesed trepiastmed ei tundunud just kõige kindlamad, nii ta läks hoopis üksinda ja mina lapsega mängisin senikaua murul. Tegelikult oli torn turvaline olnud küll ja ainult need paar esimest trepiastet tundusid veidi mädad ja katki. 


Sõitsime tuldud teed tagasi Otepääle ja parkisime auto Tehvandi staadioni juurde parklasse. Tehvandi suusahüppetorn oli meie järgmine sihtmärk. Kärutasime sinna ja otsustasime liftipiletite kasuks. Täispilet maksis 3.- Suusahüppemäe vaateplatvorm on ainulaadne Põhjamaades, kõrgus on 218 meetrit. Suure Munamäe torni järel kõrguselt Eesti teine vaateplatvorm. Vaade oli kaunis, nägi metsi, järvesid, Otepää ümbrust. Suusahüppajaid on ikka ülijulged sellid, et kõrgelt mäest niimoodi laskuda julgevad. Mul käis juba niisama vaadates pea kergelt ringi. 

Pilt: puhkaeestis.ee
Eile käisime Tartus asuvas Eesti Spordimuuseumis, täna läksime Tehvandi staadionihoones asuvasse Otepää Talispordimuuseumisse. Täispilet maksis 2.-, olime ainsad külastajad. Esmapilgul tundus see nii mõtetuna, ainult üks ruum, kus väga palju vaatamist just pole. Tegelikult uudistasime nii paarkümmend minutit ikka väljapanekuid. Seal saab siis vaadata, Eesti talisportlaste olümpiamedaleid, võistlusvarustust ning muid auhindu. Saab ette kujutuse, mis tunne on Tehvandi tõusust üles rühkida, vaadata lume sündi ning tutvuda suuskade määrimise teooriaga.

Kuna pisike printsess on suur veesõber, siis järgmise peatuse tegime Pühajärve ääres. Laps sai kiikuda ning vees sulistada. Vesi ja õhk olid mõlemad 23 kraadi. Ma polnud Pühajärves väga väga ammu käinud, seal oli täitsa ilus.

Oli plaan ka kuskil söömas käia, aga kuna pisikesel printsessil hakkas uneaeg tulema ning meil polnud kõhud nii tühjad, siis sõitsime hoopis koju tagasi. Muidu jäi tee peal silma Pangodi kalarestoran, kuhu võiks kunagi sööma minna.