pühapäev, 29. aprill 2018

Meie esimesed Supilinna päevad

Varsti täitub meie perel aasta aega Supilinnas elamist ning minul taas Tartus olemist. Täitsa ootasin meie esimesi Supilinna päevi, mis toimuvad juba 17. korda. Mõtlesin, et oleks vahva selle meile koduseks saanud Tartu väikseima linnaosaga lähemalt tuttavaks saada. Oleme selle küll kordi ja kordi läbi kärutanud, aga teadmised Supilinna ajaloost ning kultuurist siiski puuduvad.

Neljapäeva õhtupoolikul seadsimegi sammud Raekoja platsi, et osaleda Supilinna päevade pidulikul avamisel. Kodust tulema hakates oli ilm päikeseline ja soe, sellepärast, et varustanud me ennast mehega ka vihmavarjude ning kilekatega. Veidi peale viite hakkas padukat sadama ning me otsustasime koju tulla kiirsammul ning mitte jääda rongkäiku ootama. Pisiksel printsessil oli vihmast suva, tema oli oma soojad kärus ning magas magusasti. Kuna ilm eriti ei paranenud, siis me loodusretkele ka ei läinud.

Reedel lootsin, et saan pisikese printsessi viimase päevaune sättida Supilinna kultuuriekskursiooni ajale, aga tema otsustas rekordpika uinaku teha ning minu plaanid ajas see peapeale. Jäi meil ka sellest osavõtmata.

Laupäeval oli ilm ilus ning printsessil hea tuju ning käisime platsipäeval. Täika oli päris vahva, ma pole kuskil mujal näinud nii palju lapsi, kes oma mänguasju müüvad. Lisaks oli pealaval päris tihe kultuuriprogramm ning mitmeid tegevusi nii suurtele kui väikestele. Õhtu peaesineja oli  näiteks Vennaskond. 

Pühapäeva ootasin enim. Avatud hoovide ja kohvikute päevad on mulle alati sümpaatsed olnud. Ärkasime kell 06.30 ning meid tervitas päikeseline hommik. Kell üksteist panin pisikese printsessi kärusse tuttu ning suundusime mööda Herne tänavat kodukohvikuid uudistama.

See kohvikute külastamine tundus vist meie beebile ka ühe huvitava ettevõtmisena, sest ta ärkas õige pea üles ning kärutasime vapralt kõik kohvikud läbi. Tal oli tuju väga hea ja uudistamist küllaga. Sõin Suhvikus ühe supi, mis maitses väga hästi. Marja tänaval Pohlakestes maitsesin purukooki, veganburgerid nägid megamaitsvad välja, aga mulle poleks lihtsalt enam mahtunud, supp tegi kõhu nii täis.

Kahtlemata päeva kõige popim kohvik asus Marja - Tähtvere nurgal ning kandis nime Marja jäätisepang. Kõndisin sealt kahel korral mööda, aga järjekord oli nii meeletu, et ei viitsinud oodata. Kui printsess suurem ja jäätist tahab, siis kindlasti lähme sinna kohvikusse tagasi. Süsteem on lihtne, valid millise maitsega jäätist soovid, hõikad oma soovi kolmandal korrusel toimetavale müüjale, asetad raha pisikesse ämbrisse ning vastutasuks su jäätist saabub suuremas ämbris alla. Lihtne, aga geniaalne müüginipp, mis toimis hästi.



Oma jalutuskäigu lõpetasime retrohõngulises Tähtvere garaažikohvikus, kus ma sõin beseerulli vaarikatega ning pisike printsess sai kanadega tutvust teha. Oli meeleolukas pühapäev, päris paljud linnakodanikud olid Supilinna ja seal pakutavaid hõrgutisi kaema tulnud.




neljapäev, 26. aprill 2018

Beebi lemmik tegevus on sukeldumine

Minu laupäeva õhtu teeb täiuslikuks saunas leilitamine ning vihtlemine ning talvel kuumalt lavalt lumme jooksmine. Kui ma olen argipäeva tegemistest väsinud ning mul on paar vaba tundi iseenda jaoks, siis ma lähen ujuma või spasse mullivanni mõnulema ja erinevaid saunu katsetama.

Mul on hea meel, et meie pisike printsess on samuti väga suur vee sõber, vist isegi suurem kui mina, sest mulle vee all ei meeldi, aga tema sukelduks koguaeg. Vee alt väljudes ta naeratab ja vaatab sellise näoga otsa, et: "Mis passite nüüd, tahan veel."

Esimeste korda beebide ujumisse minnes oli ta täpselt 3-kuune, oi kuidas ma pabistasin. Minu ülesandeks oli riietusruumis beebi valmis seada ning mees läks siis temaga koos basseini. Printsessile meeldis väga, esmane kohkumine asendus kiiresti rõõmsa näoilmega. Õpetaja näitas harjutusi ning rääkis, et võiks sukeldumist proovida. Me keeldusime, kuidas me viime oma pisikese nunnu vee alla, ta alles esimest korda basseinis, äkki hakkab kartma. Oh neid vanemaid ja nende hirme. Esimene ujumine kestis 15 minutit, siis oli näha, et beebi on väsinud. Kodus magas ta peale ujumist mitu tundi.

Kodus lugesin beebide ujutamise kohta ning meelde jäi, et 3-kuusel on refleks vee all hinge kinni hoida ning siis oleks just õige aeg sukeldumist proovida. Järgmisel korral siis mees oli valmis oma kallima vara vee alla viima. Tegime nii, et mina kallasin sõela laadsest mänguasjast beebile vett pähe, sellel hetkel, kui ta silmad kinni pani ütles mees talle: "1,2,3 vesi" ning viis ta vee alla. Mingit kisa ega köhimist ei järgnenud. Beebile meeldis.

Järgmistel kordadel sukeldus beebi juba mitmeid kordi ning kui ta sai 5-kuuseks, siis ei pidanud enam vett pähe kallama. Lihtsalt "1,2,3, vesi" ja mees viis ta vee alla. 6-kuuselt pani mees ta redelile istuma ning toetas ise kätega ning kui ta tema keha ette poole kallutas sai printsess aru, et sukeldumine ees ootab. 

Kui alguses hoidis printsess vees olles ühte kätt alati kindlalt rusikas ja lõua all, siis nüüd 7-kuusena on tema lemmik tegevus pritsimine, vees asjade taga ajamine ning võimalikult palju kätega vehkimine. 

Esimest korda saunas käis meie beebi 6-kuuselt, kui külastasime V Spad. Aurusaun meeldis, aroomisaun mitte nii väga. Peale seda julgesime ta ka maal sauna kaasa võtta. Tema saunatamine tähendab praegu seda, et ta pesuruumis vannis sulistab, siis korra lavaruumi ja nii kolm ringi ja siis tuppa tuttu. 

Vesi karastab, lõõgastab, leevendab lihaspingeid ning see on vahva nii beebi kui vanemate jaoks, vähemalt meie pere tuleb ujumast koju alati väga positiivsete emotsioonidega. 


Kõik imetamisest

Käisin rasedana imetamise loengus ning olin kindlalt seda meelt, et minu lapsest saab rinnapiima sööv beebi. Haiglas, kui pisike printsess oli sündinud ning ta mu kõhule asetati, liikus ta instinktiivselt mu rinna suunas, aga sellel hetkel imetamiseni me ei jõudnud, sest ämmaemand märkas, et beebi hakkab kergelt siniseks tõmbuma ning ta viidi intensiivi hapnikumaski alla. 

Kaks tundi hiljem kui olin sünnitusest veidigi kosunud ning mind ratastoolis perepalatisse sõidutati, toodi kohe ka beebi meie juurde, kuna kõik oli korras, siis ma sain teda esimest korda imetada. Arst õpetas ja mina kuulasin ning püüdsin püüdlikult tema õpetussõnu jälgida. See oli nii armas, näha oma beebit vaikselt nohistamas ja söömas.

Järgmisel päeval ütles arst, et beebil kaalulangus protsent liiga suur. Pidin teda enne toitmist kaaluma ning samuti peale imetamist, et näha palju ta rinnast piima kätte saab. Imetasin teda pool tundi, aga kurb tõsiasi oli see, et juurde oli tulnud täpselt 0 grammi. Õde lohutas, et kuna laps sündis kolm nädalat enne tähtaega, siis pole lihtsalt jõudnud veel piima tekkida, aga küll tuleb. Mind saadeti "pumpamis tuppa", kus siis elektrilise rinnapumbaga pumpasin piima, et oleks näha palju seda üldse tuleb. See 30ml, mis ma 40 minutilise pumpamisega kätte sain tundus kulla väärtusega olevat.

Vahepeal ta tõesti sai ilusti piima kätte, lisaks pumbatud piim, aga kaalulangus protsent arstidele ei meeldinud ning ma pidin hakkama rinnapiimaasendajat lisaks andma, et meie beebi ikka kenasti kosuks ning meid haiglast koju lubataks. Ma tundsin ennast nii halvasti nagu läbi kukkuja. Ainuke kohustus on hetkel kindlustada, et beebil oleks kõht täis ning mähku kuiv, aga mul piima ei tule.

Olime haiglas kolm ööd, siis lubati meid koju. Mees suundus kohe poodi rinnapiimaasendajat ning elektrilist rinnapumpa ostma. Kui beebi ei maganud, siis ta oligi tissi otsas enamasti, aga kaal ei halastanud ning näitas, et piima on endiselt vähe. Jõin piimateket soodustavaid teesi, sõin halvaad ning üleüldse püüdsin tarbida hästi palju vedelikku.

Peale kahe päevast kodus olekut suunati meid lastehaiglasse, sest pisikese printsessi bilirubiini tase oli liiga kõrge ning seal ta siis kolm päeva päevitas sinise valguse käes. Seal kohtusin ma imetamisnõustajaga, kes oli imetore inimene. Proovisime imetamiseks erinevaid asendeid, ta kiitis, et võte on õige. Kõik oleks justkui õige ja hästi, aga piima ikka nii vähe.

Seal haiglas oli selles suhtes mugav, et rinnapump oli kohe voodi juures ning rinnapiimaasendaja toodi ka iga kolme tunni tagant kohale. Muud ma seal teha ei jõudnudki, pidevalt ainult kraadisin, kaalusin, toitsin beebit, pumpasin piima ning panin näite kirja. Kõigel sellel oli tulemus, saime juba kolme päeva pärast koju ning beebi tunnistati täitsa terveks.

Piima ei tulnud ikka piisavalt, aga ma olin juba rõõmsam ega süüdistanud ennast saamatuses. Mees koguaeg lohutas ning rõhutas, et tähtis on ju see, et beebil oleks kõht täis, tuju hea ning ta oleks terve. Mõni laps ei saa üldse rinnapiima, aga meie beebi saab ju poole oma söögist rinnapiimana. Korra külastasin veel imetamisnõustajat, jälgisin tema õpetussõnu, aga piimajõed voolama ei hakanud.

Ma olin ise juba täiesti harjunud sellise söötmisega nagu meil oli - piima rinnast, pumbatud piima ning kui ei jätku, siis rinnapiimaasendaja. Aga siis mitu tuttavat ema, kes on oma lapsi ainult rinnapiimaga toitnud suutsid halvustada seda, kuidas mina oma last toidan ning see viis mul tuju jälle alla. Kas ma peaksin siis oma beebit näljas hoidma, sest jumala eest rinnapiimaasendaja on saatanast? 

Miks levib ühiskonnas arusaam, et kui ma last rinnaga ei toida, siis see on sellepärast, et emme tahab juua alkoholi ning suitsetada ja beebi teiste hoolde jätta ning ise välja minna? Või, et nii on palju lihtsam? Kust otsast see lihtsam on? Koguaeg peab soojendama vett, pesema lutipudeleid ning kuus kulub piimapulbrile ikka üüratu summa raha. Ma usun, et kordades rohkem on neid emasid, kes väga sooviksid oma beebit rinnaga toita, aga mingitel põhjustel, see lihtsalt ei toimi. Nad on niigi sellepärast õnnetud, aga siis saavad lisaks veel paljude hukkamõistu või tänitamise. 

Praegu ma olen tänulik selle eest, et esimesed 3,5 elukuud sai mu printsess vähemalt osaliselt rinnapiima, ta on siiani olnud terve ning rõõmus laps. Isu on tal väga hea, maitsevad nii soolased kui ka magusad püreed ning näputoit ja rinnapiimaasendaja.



Selg valutab!

Lõpuks ometi on käes see aeg, kus ma saaksin öö otsa ärkamata magada, sest pisike printsess on niivõrd tubli, et enam öösiti ei ärka ning süüa ei vaja. Justnimelt saaksin, aga ärkan hoopis kordades rohkem üles. Mu selg valutab, ma ei saa magada kõhuli, sest mul jääb selg nii valusaks, et tagasi küljele pööramine nõuab suurt jõupingutust. Ma ei saa magada selili, sest selg valutab. Ühel küljel ka pikalt magada ei saa, siis hakkab selg jälle valutama. Mu seljalihased on peale sünnitust nii nõrgaks jäänud nagu ma poleks kunagi trenni teinud. 

Eks pidev beebi tõstmine, kandmine ning sage sundasendis magamine on lisaks oma töö teinud. Süles kandes ei tundu see 8,5 kilogrammi kallist beebit ju üldse raske, aga kui pean teda turvatoolis transportima, siis on ikka paganama raske küll juba. Viimased nädal aega on beebi õnneks hommikuni välja oma võrevoodis maganud, aga vahepeal oli tal vist selline eriti helluse vajaduse aeg. Varahommikul muutus rahutuks ning selle vastu aitas meie vahele kaissu võtmine. Kuna pisike printsess on aga meister laiutaja, siis viimased unetunnid möödusid mul tihti ühel voodi äärel kägaras uneledes ning pöörata oli pea võimatu, lihtsalt nii kitsas oli. Üks ema rääkis, et hommikuti kõik kolm last hiilivad nende abieluvoodisse, ma ei tea kuidas nad küll ära mahuvad, äkki on suurem voodi.

Ma lootsin, et massaaž aitab mu selga. Viimati käisin massaažis pool aastat tagasi, lihtsalt kuidagi aeg läks ja ma unustasin koguaeg aega broneerida. Tegelikult oleks mu selg ilmselt palju paremas seisus, kui ma iga kuu käiksin nagu mul varem rutiiniks oli. Massaaž aitas palju, ma tunnen ennast palju kergemana, aga öösel ikka selg valutas. Valu leevendamiseks kasutan pipraplaastreid ka, mõnusalt soojaks ja surisevaks teevad selja.

Tegin vahepeal juba iga päevaselt trenni, enesetunne oli parem ning neli kilo kadus ka päris kähku. Nüüd veel kolm kilo minna, et raseduse eelne kaalunumber saavutada, aga ega see 62 kilogrammi minu puhul ka mingi ideaalne number ole.

Tänasest on kindel plaan ennast käsile võtta ning just seljaharjutustele keskenduda. Oma selja eest hoolitsemine peab muutuma iga päeva rutiiniks. Pisikesel printsessil oli nii lõbus, kui emme tema mängumatil ukerdas ja harjutusi tegi. Tema vaatas pealt ja kilkas pidevalt.

Minu kolm lemmik harjutust seljale:

1. Tuharatõsted - Lama selili, jalad põlvest kõverdatud, tallad vastu maad. Tõmba tuharalihased pingule ja tõsta maast lahti.

2. Ülakeha tõsted - Heida kõhuli matile. Nüüd tõsta ülakeha ja tõuse küünarnukkidele. Püüa selles asendis lõdvestuda, samal ajal kümneni lugedes. Heida taas kõhuli ja lõdvestu. Korda esimese sammu all kirjeldatud liikumist, tõustes küünarnukkide asemel kätele.

3. Ole neljakäpukil, tõsta üles parem käsi ja vasak jalg. Hoia asendit 5 sekundit ja seejärel liigu tagasi esialgsesse asendisse. Seejärel korda sama vasaku käe ning parema jalaga.








Päike muutis päevakava

Meie hommikud algavad nüü kell kuus, heal juhul kell seitse. Kella kümneks on pisikesel printsessil juba esimene lõunauinak ka tehtud. Mõned head kuud tagasi me alles ärkasime kell kümme ööunest. Olid ajad. Samas on see väga armas, kuidas printsess alati naeratusega ärkab. Ta on nii energiline ja rõõmus, täis mängutahet. Mis siis emmelgi ülejääb, kui ennast haigutades voodist välja ajada.

Positiivne on see, et meie beebi on nüüd viimasel ajal öösiti väga ilusti maganud. Viimased viis päeva pole me talle öösel süüa andnud, ta küll paar korda ärkab, aga panen luti suhu ja ta põõnab mõnuga edasi. Õhtul enne unne minekut sööb 200ml piima. Lisatoiduga oleme nüüd nii teinud, et hommikul saab puuviljapüreed, lõuna ajal juurviljapüreed lihaga või ilma ning õhtul putru. Lisaks paar korda päevas kurgikang, pirniviil, banaan või mõni muu vili pihku, mida parasjagu kodus on. Seda mitu korda päevas ta piima saab, ma pole lugenud, oleneb päevast ja printsessi isust.

Eile käisime perekondlikult Crepis söömas, või noh, mina ja mees sõime ning pisike printsess magas oma kärus. Oi kuidas mulle meeldivad välikohvikud. Beebiga pole üldse tahtnud söögikohti külastada, aga nii on väga mõnus väljas söömas käia, kui printsess saab rahus edasi magada. 

Riietumise teemaga olin soojade ilmade saabumisega veidi hädas. Korra panin beebile liiga palju riideid selga ning ta hakkas õues olles lohutamatult nutma. Ise veel õue minnes kartsin, et sai liiga õhukeselt, täitsa totu ikka. Pole ju enne kevadisel ning suvisel perioodil emme olnud. 

Praegu käime õues nii, et body, püksid, sokid, müts ning Bredenkidsi õhuke kombe peal ja beebi on rahul. Kui on tuulisem või niiskem ilm, siis olen lisaks pannud talle kampsuni ka selga. Meriinovillast kombe läheb nüüd kappi hoiule, hakkaski juba väikseks ka jääma.












Beebiasjade nimekirjast seitse kuud hiljem

Nüüd kus meie pisike printsess on 7-kuune ja ma teen kappides kevadist suurpuhastust on hea tagasi vaadata kogu ostunimekirjale, mida enne beebi sündi kokku ostsin, sest arvasin, et kõike läheb väga vaja. Aga kas läks?

Meile kasulikud ostud:

Vanker - kasutame iga päev. Kuna vanker meile kingiti, siis ma ei tahtnud eriti kallist valida. Soetasime Roan Emma vankri, mis on suurte ratastega ja tõesti läheb ka talvel ilusti läbi lume ja sopa nagu tank. Kasutame nüüd esimest nädalat ka kergkäru, siiani küll ainult lamavas asendis, sest printsess õues alati magab. Ainuke miinus on see, et vankrilt on ratas kolmel korral ära tulnud, mees ütles, et mingi splint tuleb vahepeal lahti, siis ta jälle keerab selle kõvasti kinni.

Vankrikott - alati kaasas. Õues käies saab sinna ostetud kaupa hoiustada ning külas käies on seal mähkmed, varuriided ja muu beebikraam, mida võib vaja minna. Kasutame kotti, mis vankriga kaasas oli.

Vihmakile - kuna vankriga kaasas olnud vihmakile läks katki, siis ostsime uue. Kasutame ainult, siis kui vihma või lund sajab. Ma niisama pole seda vankrile peale pannud, ei taha, et lapsel umbne oleks, aga jalutades jääb silma, et paljud kasutavad seda vist igapäevaselt.

Putukavõrk - kuna meie laps pole veel suve näinud, siis veel pole me putukavõrku kasutanud, aga kindlasti vajalik, et tüütud sääsed ei pääseks beebile liiga tegema.

Turvahäll - meie jaoks, kes me sõidame tihti autoga, on see hädavajalik. Siiani saan küll ainult kiidusõnu öelda meie  Maxicosi  turvahälli kohta. Ainult nüüd on pagana raske seda vedada.

Turvahälli soojakott - super ost. Talvel laps toariietes koti sisse, ei mingit kombekaga jahmerdamist. Nii palju turvalisem ka.

Vankritekk 2tk - meil algusest peale kaks tekikest vankris olnud, kerge Lindexi tekk ning sugulase kootud villane tekk. Talvel kasutasime mõlemat, nüüd kasutame ainult õhukest tekki või ei pane üldse midagi peale.

Lambanahk vankrisse - hoiab hästi temperatuuri, minu arvates väga kasulik asi.

Võrevoodi, madrats, madratsikate - kuna beebi magab oma voodis, siis kõik asjad igapäevaselt kasutuses.

Voodipesu - ostsin alguses vist kaks komplekti voodipesu. Alguses piisas, aga mingi hetk hakkas beebi väga tihti piima välja oksendama, siis muretsesin veel linu juurde.

Baika tekk - meil muud tekki polegi, kui see. 

Aluslinad - nii voodis lina ja madratsi vahel kui ka mähkimislausel kasutuses.

Voodipehmendused - esimesed viis kuud me ei kasutanud. Vaja läks neid siis, kui printsess hakkas voodis rohkem ringi sahmima. Vahel jäi tal jalg võre vahele kinni või lõi öösel rahmeldades pea ära ja ärkas selle peale üles. Voodipehmendused lahendasid need mured.

Voodikarussell - alguses meeldis talle vaadata, kuidas loomad pea kohal keerlevad. Veidi hiljem vaimustus ta muusikast, aga hakkas nutma kui karuselli küljes olevaid loomi nägi. Hetkel meeldib talle nii muusika kui ka loomad, sest nendega on tore lobiseda ning ta püüab neid kätte saada. Õhtul võtan loomad karusselli küljest ära, sest neid nähes kaob ta uni koheselt ja tuleb hoopis mängutuju.

Lutipudelid - meil oli alguses ostetud üks lutipudel. Kuna me kasutasime seda iga päev, siis kulusid numbrid kähku maha. Ostsin siis kaks Tommee Tippee lutipudelit ning peale nelja kuulist kasutamist on mõõtühikud ikka selgelt näha ning meie titale meeldib see pudel.

Beebilapid - ostetud pakis oli 3 lappi, ilmselgelt jäi meil neist koguaeg puudu, sest kõik olid märjad, piimased, püreesed või pesus või kuivamas. Hetkel on meil 6 lappi ja see on meie lapsele paras kogus.

Beebivann - ülepäeva teeme vanni, siiani on tavaline beebivann ilusti sobinud, aga kuna nüüd ta pritsib nii ohtralt, siis varsti peame sügavama ja suurema vanni muretsema.

Veetermomeeter - esimesed 2 - 3 kuud kasutasime, aga nüüd katsume küünarnukiga, kas vesi on beebile sobiva temperatuuriga. Alguses oli küll termomeetri näit püha, muidu oli kartus, et vesi liiga jahe või kuum.

Kapuutsiga vannirätik - eks saab kasutada ka tavalisi rätikuid, aga mulle meeldib, et tital on oma vannilina ning kapuutsiga on hea juukseid kuivatada ning peale beebiujumist riietuma minna nii, et pea on rätikuga kaetud.

Vatitikud - naba puhastamiseks vajalikud.

Küünekäärid - meie pisike printsess ei vaimustu just eriti küünte lõikamisest. Tavaliselt issi lõikab ja emme teeb mänguasjadega teatrit, et beebi tähelepanu kääridelt eemal hoida.

Lutid - alguses tundus, et täiesti mõtetu ost, aga 2-kuuselt muutus lutt asendamatuks. Nüüd 6-kuuselt ostsime suure tita luti, kasutab magama jäädes ning vahel päeval ka kui jonnine on.

Saialilletinktuur - naba puhastamiseks vajalik.

Kehatermomeeter - ostsime elektroonilise kraadiklaasi, minu arust see küll õiget temperatuuri ei näita, paari minuti jooksul kraadin kaks korda ja võin saada täiesti erinevad numbrid. Kasutame tavalist kehatermomeetrit.

D vitamiin - meie beebile sobib tervisepüramiidi D-vitamiin.

Lamamistool - väga hea asi. Ma ei kujutaks ilma selleta elu ette. 

Elektriline rinnapump - sada korda parem pump, kallim muidugi ka, aga sellel hetkel kui vaja beebile piima pumbata ei mõelnud ma raha peale. Ei kahetse selle ostu.

Rinnapadjad - kasutasin ühe karbi kenasti ära, juurde osta polnud vaja.

Meie jaoks ebavajalikud ostud:

Beebimonitor - oleme ainult paaril korral kasutanud maal olles, kui beebi üleval korrusel või õues üksi magab. Saaksime ka ilma selleta väga edukalt hakkama.

Beebipesa - ei leidnud üldse kasutust. Beebile seal ei meeldinud ja kähku kasvas sellest välja ka.

Magamiskott - ostsin, sest see oli lihtsalt nii nunnu. Tegelikkuses pole me seda kordagi kasutanud.




Imetamispadi - ei kasutanud üldse, kuna ma ei saanud alguses paar nädalat istuda, siis imetasin pikali külje peal olles. Edaspidi jäingi pikali imetama, et oma selga säästa ning patja ei kasutanud.

Vanniiste - pole üldse kasutanud, sest vannitame alati mehega kahekesi ja istet pole vaja läinud.

Pesemiskinnas - pole veel kasutanud.


Ninapump - ei kasuta üldse. Ühekorra proovisin kui tal koll ninas oli, aga see pump oli nii jõhkra plastmassi maitsega, et ennast ajas öökima ning printsess ka nuttis kui pumba ninna panin. Õnneks pole tal veel nohu olnud, aga kui kuulen, et veidi nohiseb või ei saa ninast kolli kätte, lasen natuke Humerit ninna ja mured lahendatud.

Nibukreem - kasutasin ühe korra, oleksin edukalt ka ilma hakkama saanud.

Nibukaitsmed - ei ole üldse kasutanud, isegi karbist pole välja võtnud.

Käsi rinnapump - no sellega ma oleks pumpama jäänudki. Korra proovisin kasutada, aga enam ma seda küll ei ostaks.

Tegelustekk - eriti me ei kasutanud. Pigem on talle algusest peale meeldinud puslematil olla.

7- kuuse lapse mänguasjad

Millised mänguasjad on meie 7-kuuse lapse lemmikud? Õige vastus on, et kõik asjad, mis pole mänguasjad ehk siis telekapult, kulp, puukorvis olevad puud, padjad jne. Kui teen süüa ja ta ei taha üksinda mängida, siis on ta minuga koos köögis ja võib vabalt 15 minutit kulbiga või lusikaga tegeleda.

Aga kui päris mänguasjadest rääkida, siis hetke lemmikud on siin piltidel nähtavad.

Vanniaeg on parim aeg. Vannitamise teevad lõbusamaks vannilelud. Maal on sellised suured konnad, millega hea saunas käies vannis mulistada ning kodus on väiksed vannipardid. Ta vaatab lummatult kuidas issi talle vannipardist vett kõhu peale pritsib.


Viimasel ajal on meie printsessile hakanud meeldima asjad, mida saab lammutada. Meie muudkui laome torni püsti, tema roomab kohale, lööb torni pikali ise rõõmsalt kilgates ning mängib natuke aega palliga ning seda niiöelda mängu võib ta mitukümmend korda järjest mängida ilma, et tüdineks.

Kuna see mänguasi teeb häält, tuled vilguvad, saab kuulata kahte erinevat laulu ja näppida erinevaid kujukesi, siis see on üks meie beebi lemmikutest. Võib päris kaua sellega süvenenult tegeleda. Vahel on endal sellest laulust juba nii kopp ees, aga last rõõmustavad need viisijupid alati.

Siin pildil on asjad, mis on tal juba pikemat aega lemmikud olnud. Oball oli esimene asi, mida ta haarama hakkas. Nüüd ta viskab palli, kui lamamistoolis kiigub ning maas roomates veeretab palli ja liigub siis kiiresti pallile ise ka järgi. Raamatu sirvib ta iga päev mitu korda läbi, vahepeal ikka maitseb ka seda või üritab närida.

Peale seda kui meie beebi roomama hakkas läheb ta väga tihti oma pisikese sõbra puuri juurde. Ta vaatab, jutustab ning vahel ka loksutab puuri ning topib oma sõrmi puuri võrede vahelt sisse. Merisiga käitub kuidas kunagi, enamasti tuleb ja lakub lapse sõrmi või ninaotsa. Vahel varjub oma majja või maja katusele ning üritab pisikest printsessi vältida. Korra on beebi ka hammustada saanud, sest üritas puurist heinakõrt välja võtta, notsu kaitses oma sööki ja näksas beebit hoiatavalt.

Ükspäev just arutasime sõbrannaga, et kui lastel pole kodulooma, kuidas  siis õpetatakse nendele loomadega ümber käimist. Harjutame näiteks notsu peal, kuidas ettevaatlikult pai teha.


Meie väike aktivist sai 7-kuuseks

Aeg lausa lendab, mu pisikesest beebist on saanud tita, kes ei püsi enam minutitki paigal.

Täna arstil käies saime teada, et ta on 70 cm pikk (+3cm) ning kaalub 8270 grammi (+470g). Printsessil on hetkel kaks hammast.

Uue oskusena omandas ta umbes 6,5 kuuselt roomamise, alguses roomas ainult oma mängumati läheduses ning merisea puuri juurde, aga nüüd uudistab juba mõnuga tubades ringi. Oleme kodu turvalisemaks muutnud, et ta juhtmeid, pistikupesasid ning muud keelatut kätte ei saaks. 

Jätkuvalt löövad printsessil silmad särama, kui ta saab vette. Beebide ujumises sukeldub juba redelilt, muidugi issi abiga. Käisime sellel elukuul pisikese printsessiga ka esimest korda veekeskuses, täpsemalt V Spas ning talle väga meeldis. Lisaks mullivannile ja basseinile on temast saanud suur saunasõber. Käime nüüd peale ujumist saunast ka läbi ning maal olles võtame ta sauna kaasa. Võtab väikse leili, mulistab vannis ja jälle uuele ringile. Laupäeval tegi kolm ringi ja oi kui magus uni peale seda saunatamist tuli.

Söögiisu on meie beebil endiselt väga hea. Ühtviisi hästi maitsevad nii pudrud, lihaga püreed, köögiviljapüreed kui ka muidugi puuviljapüreed ning puuviljad ise. Kui alguses oli ta peale söömist ninast kuni lõuaaluseni rokane, siis nüüd sööb juba päris puhtalt. Näputoiduga saab muidugi mõnuga lödistada.

Magada meeldib printsessile endiselt, aga uni läheb järjest varem ära. Tavaliselt ärkame nüüd hommikuti 06.30, oi kuidas tahaks mõnel hommikul kauem magada. Öösiti ta sööb korra või headel päevadel magab hommikuni jutti. Tema kaisuvajadus on ka suurenenud, varavara hommikul võtame kaissu kahe vahele, siis naeratab korra ning põõnab edasi. Hommikul ärkab laia naeratusega ja vaatab sellise näoga otsa nagu tahaks öelda: "Mis passite nüüd, lähme mängima juba."

Vahel imestan, kui keskendunult ta juba mängida oskab. Vahel tegeleb ühe mänguasjaga 15 minutit, alles siis suundub teiste lelude juurde. Peale seda kui ta roomama õppis on meil elu palju lihtsamaks läinud, ta ei nuta enam peaaegu üldse. Muidu hakkas nutma, kui ma vetsu või kööki läksin, aga nüüd on tal oma mänguasjadega nii palju tegemist, et saan kõik toimetused kodus rahulikult ära teha. 

Meie beebi on väga sotsiaalne. Ta on nõus kõikide külaliste süles olema ja naeratab ning kilkab neile. Käisime mu töö juures ja teda ei seganud üldse, et 20 algklassi last jooksis ja kisas, tema vaatas seda naeratades pealt ning roomas mööda võimla põrandat ringi. Aga temast saab nuttev ja hüsteerias laps, kui emmet või issit pole läheduses ning keegi teine on temaga koos kauem kui 15 minutit. 

Üldse on sellel elukuul toimunud nii palju muutusi. Riideid kannab ta nüüd 74 suurust, kasutame püksmähkmeid, turvatoolil eemaldasime beebisisu, õues käies on ta nüüd kergkärus. Enamasti küll täislamavas asendis, sest õues on uni ju nii magus. Oleme nüüd kahel päeval pargis kiikumas ka käinud, oi kuidas see pisikesele printsessile meeldib.

Ja meie laps käib potil. Ma pole potitamise kohta veel midagi lugenud, et kuidas ja millal sellega alustada. Kuna pott on meil juba mitu kuud toanurgas olemas olnud, siis ühel päeval kui õuest tulime, mõtlesin proovida, et mis nägu ta teeb, kui ma ta sinna istuma panen. Istus viisakalt, mina toetasin selja tagant ja rääkisin temaga juttu. Kui ta potilt ära võtsin, siis pissis. Sama situatsioon kordus veel kahel päeval. Neljandal potitamise proovimise päeval pissis ta ilusti potti ja on seda nüüd juba pea nädala teinud. Oleme seda praegu proovinud ainult peale õuest tuppa tulemist, aga uuel nädalal proovin teda potile panna ka peale tubastest lõunaunedest ärkamist.

Põnevusega vaatame, mis 8. elukuu toob.

Kuidas meie raha säästmise plaan edeneb?

Ma olen Kogumispäeviku Facebooki grupis ja seal väga paljud kirjutanud, et hoiavad igapäevaselt oma pere kulutustel silma peal ning kas kirjutavad kõik kulud üles, sisestavad arvutisse või kasutavad mingit äppi. Me pidasime mehega nõu ning avasime veebruaris google drive exeli faili. Alguses polnud alati meeles poest tšekki võtta, aga nüüd kui seda kolmandat kuud praktiseerime, saavad küll kõik kulud ja ka tulud kirja.

Tabelis on meil sellised kulugrupid: tervishoid, ilutooted/iluteenused, kindlustus/laenud, elekter, telefon, üür, laps, loomad, toit, maiustused, joogid, puuviljad, väljas söömine, riided/jalatsid, transport, meelelahutus, majapidamine, sport, muu. Loomulikult on ka sissetulekute lahter.

Arvasin mehe palka ja minu emapalka kokku arvutades, et suudame kuus kõrvale panna umbes 600 - 800 eurot. Karm reaalsus oli, aga see, et veebruaris kandsime kogumishoiusele ainult  3,3%  kuu sissetulekutest. Siis me ka ei pingutanud säästmise ja kogumise nimel, aga ikka oli see pisike summa päris kohutav. Olime mõlemad ka haiged ning kuna koduses ravimisahtlis valitses tühjus jätsime juba apteeki päris arvestatava summa. Uus hobi neelas spordivahendite soetamisele omajagu ning mitmel lähedasel perekonnaliikmel oli sünnipäev. Mees hellitas mind valentinipäeval ka kalli kingiga. Mõtlesime, mis veebruaris halvasti, see märtsis paremini.

Märtsis läkski meil juba päris hästi, aga siis läks mehel telefon katki ja tuli uus osta, lisaks lagunesid tossud sporti tehes ning sai spordipoest uued soetatud. Pisikesele printsessile tellisin kevadisemaid riideid ja kuu lõpus selgus, et märtsis suutsime säästa 13,2% teenitust. Palju parem, aga ikkagi mitte päris see, milleks suutelised oleme. Aprilliks on lootused suured.



On teada tõde, et kui sa ei suuda vähendada oma kulutusi on vaja suurendada sissetulekuid. Olen natuke neid kasvatada üritanud ka, teen hoolsalt testoste ning olen osta.ee oksjoniportaali pannud müüki raamatuid, mis lihtsalt riiulis tolmu koguvad, pisikese printsessi riideid ning ka mõned enda hilbud ning kingad. Hetkel saan öelda, et asjad lähevad päris hästi kaubaks, aga sellest juba mõnes järgmises postituses lähemalt.








Minu lemmikud Tartus...

Saiasahwer - pisike pagariäri Supilinnas Herne tänaval. Ma ei suuda sealt kunagi sisse astumata mööduda, hommikuti on isegi õues tunda mõnusat kaneelihõngu. Pavlovad, tuuletaskud, kaneelirullid, seenepirukad, kardemonisaiad, vastlakuklid. Kõik saiakesed, mis ma sealt ostnud olen, on imehead olnud. Lisaks tellin sellest pagariärist alati kringleid, kui kuhugi peolauale on vaja magusat näksimist. Headele maitsetele lisaks on seal ka väga sõbralik ning rõõmsameelne pererahvas.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum - muuseum, kus ma olen oma elu jooksul kõige rohkem käinud. Kuna ma suur spordisõber, siis see vist ei üllata kedagi, kes mind teavad. Alati on midagi põnevat vaadata ning tihti on uusi näitusi ning eksponaate. Lisaks palju üritusi ning näiteks kohtumisi praeguste tippsportlastega. 


Toomemägi - parim paik jalutamiseks ning kärutamiseks. Palju rohelust, ilus vaade linnale, sillad, monumendid, Tähetorn, sügiseti saab lehtedes sahistada ning kauneid fotosid teha. 

Tasku Rahva Raamat - minu lemmik pood, kus uute raamatutega tutvust teha ning endale sobivad välja valida. Vanasti kui oli vaja bussini aega parajaks teha istusin alati seal klaasakende juures, sirvisin raamatuid ning vaatasin välja.

La Dolce Vita - mu lemmik restoran. Itaalia restoran, mis asub Tartu linnasüdames, eriti meeldib mulle nende väliterass. Nii peale baka kui magistri aktust istusin sõprade ja sugulastega just seal restos. Lasanje, Rigatoni ai quattro formaggi, tiramisu, jäätised. Oma sealseid lemmikroogi kirja pannes tuleb isu sinna sööma tormata.

Taverna pitsad - esimest korda sõin seal pitsat vist 2005. aastal ja siiani on lemmikud. Eriti firmapitsa.

Crepp - soe kanasalat. Prantsuspärane kohvik, mis on tuntud soojade salatite ning hõrkude pannkookide poolest. Jah, seal on suur valik maitsvaid pannkooke, aga ma tellin alati sooja marineeritud kana salati, kuna ports on nii suur, siis magusat lisaks süüa ei jaksa. Aga see kanasalat on minu arvates imehea.



Emajõe äärsed terviserajad - kui me igapäevaselt kärutamas käime, siis peaaegu iga päev satume ka Emajõe äärde. Eelmisel aastal avati uus terviserada "Emajõe ring". Rada lookleb mööda Emajõe kaldapealset ning on 9 kilomeetrit pikk. Mulle meeldib.

V Spa - oi, kuidas ma ootasin, et Tartusse ka spa tuleks. Aura küll on, aga see pole päris see. V Spa on luksuslik ja ülimõnus koht, kus sulistamas käia. Lai saunade valik ning huvitav soolamaailm, mitmekülgne veesilm ning soojad mullivannid lõõgastavad meeldivalt. Huvitav kogemus oli ka saunarituaal, mida rasedana katsetasin.

Supilinn - saab aina armsamaks, kahju on siit tulevikus ära kolida, aga meie rahakott vist nii paks pole, et siia korter osta. Oleme vist küll kõik tänavad kordi ja kordi läbi kärutanud. Ootame aprilli lõpus olevaid Supilinnapäevi.

Emajõe rand - suvi, liivarand, ujumine, võrkpall, jäätisekokteil. Kõik need tingimused on täidetud, ei saa küll Peipsi järvega võrrelda, aga Tartus vaja ju ka ujuda. 

Põnnilt Põnnile lastekirbukas - ma ei olnud enne lapse sündi eriti suur kaltsukate fänn, ega ma nüüdki sinna väga satu. Põnnilt põnnile kirbukas on aga hoopis midagi muud, puhas ja väga hea kaubavalikuga koht, kust paljud meie pisikese printsessi riided ostetud. 

Kogemusteraapia - parim massaaž. Olen seal juba mitmendat aastat klient ning olen peavaludest lahti saanud ning seljahädadele leevendust saanud.  

Botaanikaaed - peaaegu alati kui kodust kesklinna minek ega pea tormama lähen läbi botaanikaaia. Eriti ilus on seal minu arvates rooside õitsemise ajal. Siiani pole küll jõudnud, aga võib olla sellel suvel loen seal pingil istudes raamatut, samal ajal kui beebi lõunaund magab.

Arena ujula - pole just kõige moodsam, aga meie valik, kui soovime nädalavahetusel mehe ja beebiga lihtsalt pooleks tunniks ujuma minna. Vähe rahvast, vaikne ja soodne. Beebide ujumise tunnid on seal ka väga vahvad. 




Võõrastamine

Meie beebi võib lärmakas spordisaalis emmega koos vaadata, kuidas issi kossu mängib, naeratada kõikidele lastele, kes teda seal saalis vaatama tulevad ning ära väsides ta lihtsalt jääb oma turvatoolis magama ning ärkab alles koju jõudes üles.



Sugulaste sünnipäeval istub ta pidulauas emme süles, naeratab ja kilkab ning kõik imetlevad, et laps oskab juba ise kurki ja melonit süüa. Veidi aja pärast on valmis kõikide teiste sülle ka minema ja nendega mängima.

Ujulas uudistab põnevil silmadega ringi, lisaks ujumisele ja sukeldumisele on tal aega õpetajale naeratusi saata ning teisi beebisid uudistada, seda kõike teeb ta muidugi issi turvaliste käte vahel olles.

Õues võib meie beebiga ükskõik, kes kärutamas käia, sest ta uinub koheselt, kui ta kärru asetada, tekiga sisse pakkida ning vanker liikuma panna.

Väga sotsiaalne laps, aga...

kõik on hästi just niikaua kui tal emme või issi silma all on. Kui ta jääb kellegi teisega, kas või viieks minutiks, siis ta nutab hüsteeriliselt. Sellised on kahjuks meie viimase kuu kogemused olnud, et naerust saab väga kiiresti nutt, kui ta arvab, et me oleme ta hüljanud.

Kuskilt beebi arengut kajastavalt saidilt lugesin, et kuuenda ja kaheteistkümnenda elukuu vahel ilmutavad beebid võõrastamise märke. Meil on see aeg nüüd käes, ei tea kaua kestab?


Beebiga V Spa veekeskuses



Käisime mehe ja pisikese printsessiga V Spa veekeskuses. Oleme seal varem ka paaril korral käinud, meie beebile oli see esimene spa kogemus. Otsustasime minna argipäeva hommikul, et spa poleks ülerahvastatud ning väike printsess saaks rahulikult uudistada, kuhu ta nüüd küll sattunud on. Piletihinnad on sellel ajal ka odavamad, maksime kokku 20.- Tundub, et kõik väikelaste vanemad mõtlesin meiega samamoodi, spas oli väga palju perekondi pisikeste lastega.

Mulle meeldib V Spa puhul see, et riietusruum on meestel ning naistel ühine. Olemas on mähkimisalused ning riidekapid on kaunis mahukad. Tegutsesime meeskonnana, mina riietasin beebit lahti ja panin talle ujumismähku jalga, mees sellel ajal vahetas riided. Kui ta kabiinist tagasi tuli vaatas tema beebit ning mina käisin trikood selga panemas. Pesuruumis olid olemas Ikea söögitoolid, kuhu sai vajadusel beebi hetkeks asetada, samuti oli olemas beebivann, kus teda pärast pesta sai.

Spa ise on luksuslik, me seekord võtsime kõige tavalisema pileti, aga lisaks saab veel osta soolamaailma ja saunamaailma pääsme. Meie väike printsess vaatas põnevil silmadega ringi, läksime temaga esmalt beebibasseini, kus vesi oli 33 kraadi soe. Ta sulistas seal veidi aega ning vaatas teisi tittesid, siis läksime suurde veesilma. Seal ta sai sukelduda ja issi kätevahel ujumisliigutusi teha.

Edasi suundusime mullivanni, see sai esimesest hetkest beebi lemmikuks. Ta pidevalt naeratas ning proovis mulle kätte saada. Kuna mullivanne on seal päris mitu, siis pääsesime alati löögile ka, kui vanni minna soovisime. Madalas veesilmas meeldis talle kõhuli olla ja vannipartidega mängida, ega iga päev ei saa kümneid parte taga ajada.

Saunas polnud meie printsess veel käinud, seegi viga sai parandatud. Aroomisaunas oli ta veidi rahutu, aknast välja meeldis vaadata küll, kuidas Kaubamaja ristmikul autod sõidavad. Aurusaunas oli ta väga rahulolev, istusime seal rahulikult päris kaua.

Minu arvates oli õhk V Spas piisavalt soe, kui kriitikat teha, siis ainult väga libedate põrandate pärast. Olime sellega arvestanud, et libe on ning plätud olid jalas, aga paarkorda ikka kaotasin tasakaalu ning beebi süles kõndisin hästi ettevaatlikult. Spa kiituseks saab öelda seda, et koristaja pidevalt kuivatas põrandaid märjemates kohtades.

Kokku veetsime veemaailmas umbes kaks tundi. Meie väike printsess väsis ära, ta küll ei jonninud, aga silmad hakkasid kinni vajuma juba riidesse pannes ning sõitsime ruttu koju. Mul on hea meel, et meie beebile meeldivad asjad, mis mullegi. Vesi, spa ja saun on minu suured lemmikud.

Kindlasti võtame nüüd julgemalt plaani ka ööbimisega spa külastuse, sest nüüd teame, et meil on vapper beebi, kellele meeldib uusi kohti avastada. Mullivannid, siit me peagi jälle tuleme!





Kärutasime Salvestisse

Sõbranna on mitmel korral maininud, et käis Salvesti tehasepoes beebile süüa ostmas, sest sealt saab püreesid odavamalt. Ma olen küll mitmel korral mõelnud, et peaks ka minema vaatama, aga alles eelmisel nädalal jõudsin sinna esimest korda.

Tegelikult see kergliiklustee, mis mööda Emajõe äärt sinna viib on üks meie lemmikuid kärutamis kohti, vähe liiklust ja müra. Neil oli pood vahepeal remondis, aga nüüd on ilus ja uus ning avatud. Poodi pääseb mugavalt ka vankriga, mis on minu arvates suureks plussiks.

Ostsin 15 püreed ja kamapallid ning maksin ainult 12.37. Kõige odavamad püreed maksid 30 senti. Nagu tõesti ainult 30 senti. Nende säilivus lõppeb aprilli keskel, aga sinna veel kolm nädalat aega. Lisaks oli seal tooteid, mida nad veel tavapoodides ei müü, sellised niiöelda proovipartiid pirni-vaarika-banaanipüreed 69 senti pakk, brokoli-porgandipüree 130g purk 40 senti.
Kõige kallim püree, mis ma ostsin oli köögiviljapüree lambalihaga, see maksis 1.14.


Mul oli küll algselt plaan, et meie pisikesest printsessist võiks saada näputoidu laps. Talle meeldib küll kurki, pirni, õuna, keedetud brokkolit, arbuusi, melonit ja viinamarju süüa, aga kui ta hammustab mõne suurema tüki, siis ta pigem sülitab need välja, mitte ei neela alla. Ta küll lutsutab mõnuga ja tunneb toidu vastu huvi, aga kõhtu jõuab vähe ja kuna kaalukasv  oli viimasel kuul pigem madal, siis ta saab püreesid ka.

Teen talle tavaliselt juurviljapüreed ise ning puuviljapüreed ning lihaga püreed ostan valmiskujul. Talle maitsevad kõik, siiani pole midagi välja sülitanud. Lemmikud tunduvad olevat need toidud, kus on liha või pirni ning mustikaid.

Kuna seal Salvesti poes olid toidud nii odavad, siis tavapoe püree letist kõnnin nüüd lihtsalt mööda ning külastame kaks korda kuus seda tehasepoodi.

Beebil käis füsioterapeut külas

Võimlen meie beebiga kodus igapäevaselt, viimasel nädalal märkasin roomamise harjutusi tehes, et ta kõhuli olles ei taha üldse oma paremat jalga kõverdada, hoiab seda sirgena ja hästi pinges, pidin ikka vaeva nägema, et ta seda jalga kõverdaks. Kuna ta veel ei rooma, siis mõtlesin, et oleks hea, kui füsioterapeut ta üle vaatab, saab teada, kas asi on lihaspingetes ning kuidas nendest vabaneda. 

Kuna mu mees käib beebiga võimlemas, siis oli mulle nende kodulehelt meelde jäänud, et nad pakuvad ka laste füsioteraapia teenust ning mis kõige toredam, füsioterapeut tuleb lapse juurde koju, mitte ei pea kuskile vastuvõtule läbi linna seiklema. Kirjutasin neile, et aega broneerida ning samal päeval sain juba vastuse, et ülehomme hommikul oleks esimene vaba aeg pakkuda.

Hommikul ärkas beebi varem kui tavaliselt, kartsin, et ta väsib selleks ajaks ära, kui füsio tuleb. Õnneks tegi ta vahetult enne ka väikse miniuinaku ning oli heas tujus. Füsio oli väga meeldiv naine, esmalt uuris raseduse, sünnituse ning taastumise ning beebi tervise kohta ning küsis, mis mulle muret valmistab. Siis tegi beebiga harjutusi, et selgeks teha, kas ta haarab asju mõlema käega, vaatas kuidas ta seljalt kõhule pöörab ning jätkas harjutustega kõhuli olles.

Ta kinnitas mu kahtluseid, et beebil on paremal jalal lihaspinged ning tegi massaaži ning erinevaid harjutusi ja venitusi. Sain ise ka harjutused läbi proovida, et neid igapäevaselt beebiga tegema hakata. Kui tunni alguses ei tahtnud jalg üldse kõverduda, pidi ikka vaeva nägema sellega, siis tunni lõpus kõverdus jalg juba palju lihtsamalt.

Ta soovitas mul ka perearsti poole pöörduda, et meie printsess saaks beebide massaaži saatekirja, mis aitaks tal ka pingetest vabaneda ning oleks abiks uute oskuste arendamisel. Enamasti tekivadki beebidel pinged uute oskuste õppimisel, roomamine eriti raske uus oskus, mis lihaspingeid tekitab.

Mina jäin teenusega väga rahule, laps oli rõõmus ja sai pingeid vähemaks ning mina kinnitust, et kõik on tegelikult hästi, aga saan aidata ise oma last ning mul on olemas ka professionaalne tugi. Nädala pärast vaatame kuidas olukord on ning lepime vajadusel uue kohtumise kokku.







Iga päev ei ole naeru päev!

Meie laps on enamasti rõõmsameelne ja eluga rahulolev, eile oli aga hoopis teistsugune päev. Ärkas ta heas tujus, asjatas veidi aega mängumatil ning sõi hommikusöögiks piima ning püreed, kus oli nii pastinaaki, kõrvitsat, kanaliha kui ka herneid. Isu oli hea, eks iga uus maitsekooslus on huvitav proovida.

Kahjuks see püree (herned?) meie päeva vist ära rikkuski. Peale seda vaevles ta terve päeva gaasides ja oli üpris tujukas. Lõunaunesid tuli kokku kaks ja need ka tänu sellele, et sai õues kärutatud. Ta uinub kärus alati juba paari minuti jooksul ning magab mõnuga. Õhtuks oli endal ka tuju nii paha ja väsimus meeletu. Lootsin, et saan ta varakult ööunne ning lebotan siis ise veel tunnikese diivanis ja vaatan telekat või loen midagi. Printsessile minu plaanid sugugi ei sobinud, ta nuttis vahepeal nii hüsteeriliselt, et mul tuli suurest murest endal ka pisar silma. Sellised asjad juhtuvad ikka kuidagi siis, kui issit kodus pole. Ma ei jõudnud isegi midagi süüa teha, ega pesemas käia, lihtsalt kõndisin laps süles mööda korterit ringi ja kiigutasin ning rahustasin teda.

Lõpuks andsin kell 21.30 alla, kustutasin kõik tuled ja võtsin ta endale kaissu, ta hüsteeriline nutt kestis veel paar minutit ja siis jäi ta järsku lihtsalt magama. Magas hommikul viieni rahulikult, siis sõi ning magas veel kolm tundi. Ärgates oli jälle naeratus näol. Töölt koju tulnud mees küsis: "Kus see jonnine laps siis on?"

Kuna beebi on meil nüüd üle kuu juba lisatoitu nautinud, siis läksin vist uue maitse tutvustamisega liiga julgeks ning soovitatud ühe lusika asemel sai ta ikka mitu mitu ning ju tema väike kõht ei tulnud nende herneste seedimisega veel hästi toime.

Täna paistab päike, räästad tilguvad ning õhus on tunda kevadehõngu. Terve Emajõe äärne oli kärutavaid vanemaid täis, kes kõik ilusat ilma ja vaikust nautisid. Vahepeal kui külma oli üle 20 kraadi ja me samu radu rallisime, siis oli tunne, et olen ainus beebiga ema linnajaos, kedagi kuskil näha polnud.

Äkki lõpuks tuleb kevad. Talv, külm ja lumi võiksid päikesele ning kevadsoojusele ruumi teha. 

Sigrimigri postitus

Kui ma beebi sain, siis mõtlesin, et hakkan temaga mitmes erinevas huviringis käima, kindlasti ujumas, võimlemises ja kuskil beebikoolis veel, kus on palju muusikat. Ootasin väga, et pisike printsess saab 3-kuuseks ja siis meie päevad on tegevustest sisustatud.

Reaalsus? Me käime regulaarselt iga nädal ujumas, mina olen temaga paaril korral võimlemas käinud ning issiga koos on printsess ka paaril korral võimlemas käinud. Muid beebikoole ja huviringe ma pole isegi vaadanud. Meie printsess on väga rõõmsameelne ja enamasti on nägu naerul, seda niikaua kui ta elus on kindel päevakava.

Ta jaksab nüüd korraga üleval olla 2 - 2,5 tundi varasema 1,5 tunni asemel.Sellele ma meie päevased tegemised üles ehitangi, kui ta ärkab 8, siis suundume 10.30 õue kärutama, kui ärkab 9, siis läheme välja 11.30. Magab ta õues liikuvas vankris umbes poolteist tundi. Teise lõunaune teeb toas oma voodis, jällegi jälgin kellalt, millal õige aeg beebil magama jääda. Asetan ta voodisse ja enamasti uinub ta koheselt, vahel tuleb mitu korda lutti suhu panna ja nina silitada. Kolmas uinak toimub jällegi oma voodis või õues, kuidas parasjagu printsessi vanematel plaanid on. Õhul hiljemalt kell 21.00 jääb ta ööunne.

Sellist reziimi järgides on meil lõbus ja rahulolev laps. Ujumine kaks korda nädalas on talle meeldivaks vahelduseks ja ta on tõeline veeloom. Teistel päevadel, aga kulgeme mõnusalt oma rutiinis, mida ma üldse mõtlesin, kui arvasin, et nii pisikesel peaks mitmeid huviringe olema? Võimleme ja mängime temaga kodus iga päev, vahel harva on hea rühmavõimlemises käia, saab uusi eakohaseid harjutusi. Arvan, et jätkame suveni sellises rütmis, et ujumine iga nädalaselt ning võimlemas käime korra kuus. Suvel saab ta juba maal minibasseinis ning Peipsi järves sulistada ning eks siis sügisel vaatab, mida huvitavat lisaks ujumisele tegema hakkame.

Printsessil on uus huvi ka, ta on enda jaoks avastanud varbad ja sokid. Väga lõbus on vaadata, kuidas ta järjekindlalt oma varbaid vaatab ja neid suhu panna üritab, vahel see õnnestub ka. Ja talle maitsevad sokid, pidevalt avastan ta jälle sokki lutsutamas. Tal on palju sokke, aga jalas püsivad ainult ühed. Sõbranna saatis Inglismaalt sokikaitsmed, aga need ajavad ta vihaseks. Möllab ikka niikaua kui saab jalad paljaks. Kuna sokid on tihti kadunud või ilased, siis vahetame neid päris tihti.

Kuna nüüd on meie printsessil juba kaks hammast, siis ostsime talle hambaharja ning sellega hammaste ja igemete pesemine on muutunud igapäevaseks rutiiniks. Siiani teeb ta ilusti suu lahti ja laseb seal toimetada, ainult keele puhastamine eriti ei meeldi.

Täna sai pisike printsess oma esimese liha ka ehk maitses köögiviljapüreed kanalihaga. Sõi kõik ära, mis andsin ning peale igat ampsu ütles mmmmmm. Põnev on see toiduga katsetamine ja uute maitsete tutvustamine. Järgmisest nädalast peaks talle putru ka pakkuma.

Kaks kikut, uus lutt, rohkem maitseelamusi...

Vaatasin eile hommikul, et pisike printsess ilastab eriti tihti ning hästi palju korraga, kontrollisin, aga endiselt oli suus üks hammas. Oli küll märgata, et teine hammas kumab ka igeme alt, aga paistetust ega midagi polnud. Õhtul ta naeratas ja mul oli hämming, mis mis, meie beebil ju kaks hammast suust. Kaks esimest hammast on tal tulnud ilma vaevusteta, ila eritus ongi ainus asi, mille järgi oleme aru saanud, et kuskil miskit toimub.

Päris paljud hirmutasid, et kaks asja, milleks tuleb vaim valmis panna on beebi gaasid ning hammaste tulek. Gaasid printsessil tõesti olid ka, aga nendega ta pidi kurja vaeva umbes kaks kuud nägema, nüüd puuksutab tihti, aga need ei piina teda. Muidugi ei tea, millise valuga need järgmised hambad tulevad, aga loodan, et samamoodi nagu kaks esimest, kaunis märkamatult.

Kui beebi sai poole aastaseks vahetasime tal lutid välja, naljakas oli poes "suure tita" lutte vaadata. Tema ise suhtus sellesse lutivahetusse väga kahtlevalt, päevaunne minnes sobib uus lutt, aga ööseks tahab ikka oma vana ja kalliks saanud lutti. Siiani oleme andnud ka, usun, et küll ta varsti ise loobub sellest ning avastab, et uus on ka päris hea.

Lisatoitu on meie beebi nüüd umbes kuu aega saanud, talle väga meeldib. Kui ma tõstan ta söögitooli ning panen põlle ette, siis ta naeratab ja jääb suu lahti ootama, et mis siis täna antakse. Kindlat lemmikut tal polegi, sööb kõike, veidi rohkem meeldib melonit süüa, sest see on hea mahlane ning kurgiga on hea tundlikke igemeid sügada, brokkoli jällegi püsib hästi käes ja ei taha minema joosta. Püreedest meeldivad need, kus on mustikat, bataati, pirni ja õuna. Aga ei pirtsuta ka teiste maitsete peale. Olen nüüd ise ka selle toitmise kohapealt julgemaks muutunud, ei paanitse enam kohutavalt, kui ta banaani sööb ja vahepeal kergelt köhima hakkab. 

Tahame nüüd järgmisel nädalal V Spa veekeskusesse minna. Kuna meie beebi naudib väga ujumist ning vees mulistamist, siis peaks talle seal meeldima. Saame näha, mis ta saunadest arvab. 



Meil on sünnipäevaline, beebi 6-kuune

Pool aastat tagasi asetati mu kõhule üks pisikene armas printsess, kes on nüüdseks palju palju pikemaks sirgunud ning mühinal uusi oskuseid omandanud. Imikud arenevad ikka imetlusväärselt kiiresti, pool aastat tagasi magas meie beebi peaaegu kogu päeva maha, nüüd on kõik ümbritsev tema jaoks nii põnev, peaaegu igal õhtul näeme, et printsess on päevaga midagi uut õppinud või avastanud. Suudaks täiskasvanud inimesed ka poole aastaga nii produktiivsed, õpivõimelised ning positiivsed maailmaavastajad olla.

Arstivisiidil saime teada ka 6-kuu ilunäitajad:

pikkus:67 sentimeetrit (1,5 kuuga kasvanud 3,5cm)

kaal: 7800 grammi (1,5 kuuga juurde võtnud 720g)

pea ümbermõõt: 44 sentimeetrit

Pisikesele printsessile meeldib süüa tihti, korraga teen tavaliselt  150 ml piimasegu ning vahel harva jätab ta natuke järele. Lisatoiduga on ta nüüdseks pea kuu tutvust teinud, saan hetkel öelda, et ta on söögist väga huvitatud ning pole millegagi pirtsutanud. Hetkel saab ta nii püreesid, mehu kui ka näputoitu. Kogused on hästi väiksed, tavaliselt kaks korda päevas anname püreed, korraga nii 5 - 8 beebilusikatäit. Näputoiduna on ta proovinud brokkolit, kurki, melonit ning banaani. Kui esimestel päevadel ta pigem lutsutas vilju ning tükid sülitas välja, siis nüüd on ta õppinud võetud ampsud ka alla neelama. Kuna see hetkel tundub veel veidike keerulise tegevusena, siis üle kahe või kolme ampsu ta tavaliselt banaani enam ei taha.

Enamus ärkvel oleku ajast pisike printsess mängib oma leludega. Kui me beebi puslematile asetame, siis ta keerab ennast kohe kõhuli. Kuna ta veel roomata ei oska, siis tuleb mänguasjad ta ümber laduda, kui ta midagi kätte ei saa, siis hakkab kergelt jonnima, tagudes kõverdatud jalgu vastu maad. Lamamistoolis meeldib talle ka, aga kui ta üksi jääb, siis siputab ennast sealt välja ning laseb liugu põrandale. Sellepärast me teda enam lamamistooli jätta ei saa, kui ise teise tuppa käima läheme. Viimastel päevadel on ta avastanud oma varbad, sipleb toolis istudes kiirelt sokid jalast ning võtab kätega jalgadest kinni, nii kaua näeb vaeva, kui varba suhu saab. Üldse tahaks ta olla koguaeg istuli või püsti, mitte pikali.


Võib vist öelda, et magamisega on meil hästi. Lõunauinakuid on endiselt kolm, üks kindlasti õues ja kestab kuni paar tundi, teised kaks uinakut teeb ta oma voodis, need kestusega umbes 30 minutit. Öösel ärkab ta nüüd ainult ühe korra, mõnel ööl magab lausa hommikuni ilma ärkamata välja. Magama jääb ka päris hästi, asetame voodisse, lutt suhu, jänku kaissu ning voodikarussell tööle ning mõne hetke pärast on ta juba uinunud. Alati nii hästi ei lähe, kui printsess on väga üleväsinud, siis saab ta ainult süles kiigutades või oma kaissu võttes tuttu.

Võimlemas polegi me see kuu käinud, võimleme kodus. Ujumas oleme päris mitu korda käinud. Ujumisega ta alati tegeleda ei viitsi, vahel vaatab hoopis niisama ringi ja naeratab teistele tittedele. Kui vee alla saab sukelduda, siis on kõige õnnelikum. Kuna ta alates 3- elukuust ujumas käinud ning algusest peale ka sukeldunud, siis tal on need refleksid säilinud ning nüüd kui öelda 1,2, 3 vesi, siis ta paneb automaatselt silmad kinni ja hoiab hinge kinni, mõned korrad on ainult vett kurku tõmmanud, seda siis, kui tähelepanu on mujal olnud.

Esimene hammas on ka olemas, tuli see täiesti märkamatult. Sellel kuul oli printsess ka esimest korda palavikus, ühel hommikul oli 37,9. Lõunaks oli palavik kadunud ning meie printsess jälle rõõmus ja krapsakas. Korra on tal ka nina kinni olnud, Humeri ninatilgad mõjusid koheselt.

Vahepeal olime hädas beebi punetava nahaga, ma ei teagi millest see tuli. Peale allergikute Aptamili sööma hakkamist vähenes punetus ning kui me vahetasime kreemid välja, siis kadus peaaegu sootuks. Peale ujumist on vahel samal õhtul punane, arvatavasti kloorist, aga üldiselt nahk ilus puhas.

Ootame ilmade soojenemist, et saaks veel rohkem aega õues veeta ning suvel avastame juba pisikese printsessiga koos Eestimaad. Pool aastat on läinud kui linnutiivul.




6-kuuse lapse mänguasjad

Pisike printsess on nüüd poole aastane, aga ikka leidub veel sõpru ning sugulasi, kes katsikule tulevad ning muidugi midagi kaasa toovad. Oleme ise talle ainult kaks mänguasja ostnud, ühe kirbukalt ning teise Juku mänguasjapoest.

Esimest korda mänguasjapoodi sattudes võtab silme eest ikka totaalselt kirjuks, nii palju träni, aga samas nii vahvaid asju ka ikka. Kuna meie beebil pole peale voodikarusselli ühtegi muusikat mängivad lelu, siis just sellise talle välja valisingi. Vajutad nupule ja laulud tulevad.

Minu rõõmuks on sellel kuul suured lemmikud olnud just raamatud. Printsess saab juba lehekülgede keeramisega ka enam vähem hakkama. Muidugi satuvad raamatud ka tihti suhu, aga üldiselt ta ikka keerab lehti ning katsub seal olevaid loomi ning kilkab kaasa. 


Suured lemmikud on ka jalatsid, mida ta küll jalga endale panna eriti kauaks ei lase, aga neid vaadata ning katsuda meeldib talle küll. Veidi suuremana saab ta harjutada nende peal krõpsude kinni panemist, luku kinnitõmbamist, paelte sidumist ning nööbi kinni panekut. Väga lahedad ja õpetlikud papud. Keskel olev lelu mängib muusikat kui nuppudele vajutada, ega ta sinna veel teadlikult pihta ei saa, aga kui kogemata näpp nupule vajutab ning kostub muusikat, siis on ta rahul küll.


Kõrinatest on hetkel lemmik Piilupart Donaldi oma, seda võib päris kaua käes vehkida. Teine lelu meeldib arvatavasti sellepärast, et see koliseb ja kiliseb ning seal on palju detaile, mida ta pidevalt proovib suhu mahutada.




Meeldivad ka mänguasjad, millest olen juba eelnevatel kuudel rääkinud, aga hetkel need on uuemad ja sellepärast arvatavasti ka tema jaoks põnevamad. Õnneks ei tunne ta veel mingit huvi pultide ning telefonide vastu.

Pool aastat sünnitusest, hakkasin lõpuks jälle trenni tegema!

Olen otsustanud, et nüüd on aeg ennast taas trennilainele häälestada, mais saab loodetavasti taas rulluiskudega sõitmas käima hakata ning oma saalihoki kaikalt tuleks ka tolm maha pühkida ning sellega veidi harjutusi teha, äkki pall ei püsigi enam laba sees.

Praegu alustan tasa ja targu koduse tubase programmiga. Tegelikult ma ei saa ju öelda, et ma väga laisk oleksin olnud. Alates pisikese printsessi sünnist oleme iga päev kärutamas käinud, enamasti 6 - 10 kilomeetrit päevas. Kuna sünnitus oli raske ja taastumine võttis aega, siis olen teadlikult ennast veidi aega hoidnud, aga nüüd on tunne, et ma lihtsalt pean rohkem sportima, et enesetunne oleks parem ning ka viimased beebikilod kaoksid.

Kaalusin enne rasedust 62 kilogrammi, mis tegelikult oli ka natuke palju. Sünnitama läksin vist umbes 79 kilogrammisena, haiglast koju tulles kaalusin 70 umbes ja hetkel näitab kaalunumber, et ma olen 66 kilogrammi raske. Kaalult vastuvaatavast numbrist on mulle palju olulisem, et ma tunneksin ennast hästi, elujõulisena ning oleks võhma erinevaid harjutusi ja sporti tehes.

Kuna see praegu jätab soovida, samuti teeb mulle vahepeal häda selg, mis eriti just öösiti kergelt valutab kui pikemalt ühes asendis olen, siis tuleb midagi muuta. Seljalihased tunduvad hetkel olematud olevat ning kõhulihased on peidus kuskil, kui on.

Märtsi esimesel päeval laadisin oma nutitelefoni Home Workout äpi ja püüan igas päevas leida selle aja, et vähemalt kaks programmi läbi teha, näiteks eile tegin käsi ja kõhulihaseid, täna on kavas seljalihaste ning jalgade kavad läbi teha. Alustasin algajate harjutustest, päris naljakas, arvestades, et olen enamuse oma elust trenni teinud. Kahjuks eile tundus 8 kätekõverdust ka raskena, põlvedel jõuan neid vabalt teha, aga toengus kõverdustega oli raskusi.

Hommikul ärgates olid käed kergelt valulikud, aga see on mõnus valu, mulle meeldib.



Niisama juttu beebist, perest ja EV100 üritustest

Ma polnud 2017. aastal kordagi haige, ju mu rase keha kaitses mind igasuguste patsillide eest, et mu kõhubeebil võimalikult hea ja turvaline olla oleks. Sellel aastal pidin gripile juba veebruaris alistuma, ajalehedki kirjutasid, et haiguste kõrgaeg. Esmalt haigestus mu mees, tema põdes neli päeva ja seejärel tundis ennast jälle hästi. Mina jäin haigeks temast paar päeva hiljem ja sain ikka kõik hädad korraga kaela - palavik, nohu, köha, valus kurk. Nädal aega vedelesin põhiliselt diivanil vingusin ja vaatasin olümpiat. Haigeks jäid ka teised sugulased, kellega olime kokku puutunud. Muretsesime väga, pisikese printsessi pärast, ta polnud meil veel haige olnudki. Aga tuleb välja, et tema oli meil kõikidest kõige tugevam, ühel hommikul oli tal 37,9 palavik ning kui mees perearstiga nõu pidas ja apteegist küünlaid käis ostmas ning me pärast beebit kraadisime polnud palavikust enam haisugi. Ma ei tea mis nipiga, ta siin patsillipesas terveks suutis jääda. Tore muidugi.

Liitusin ka aasta alguses facebooki grupiga "Kogumispäevik", jaanuaris olid luubi all toidukulud. Olen sellest alates püüdnud nädalamenüüd teha, et ma ei satuks liiga tihti poodi ega saaks endale igast kräppi korvi laduda. Päris hästi see süsteem meil veel ei toimi, aga toidukulud on vähenenud küll. Lihakraami ja kartuli ostame nüüd turult ja oleme võitnud nii hinnas kui kvaliteedis. Veebruari kohta tegime exeli tabeli ja kanname kõik oma tulud ning kulud sinna, et näha millele kulub liialt ning kust saaks kokkuhoida. Suur eesmärk, mille nimel pingutada on ju olemas - päris oma kodu. Veebruari eesmärk ongi grupil saada kodukulud kontrolli alla. Oleme kalkuleerinud, et kui üüri asemel maksaksime pangale kodulaenu, siis oleks see päris palju soodsam kui praegune üür, et see samm astuda, tuleb esmalt sissemaksu summa kokku saada. Märtsikuu väljakutse ongi meile võimalikult palju säästa, näis kuidas läheb.

Pisike printsess armastab vett, võin juba praegu julgelt väita, et ta on oma elu jooksul rohkem vee all käinud ning sukeldunud kui mina. Oleme väga rahul, et temaga varakult ujumistundides käima hakkasime, beebi ka ei kurda. Naeratab hoopis.

EV 100 sünnipäeva tähistasime maal. Pikad jalutuskäigud lumistel metsateedel, Eesti toitude söömine, saun ja sealt lumme jooksmine ning õhtune presidendivastuvõtu vaatamine. Ma peaaegu igakord mõtlen kontserti kuulates, et kas veel kurvemalt saakski seda üles ehitada? Pidupäev võiks olla ikka rõõmus ja helge, mitte nii minoorsetes nootides. Aga mida mina ka kõrgemast kunstist jagan. 

Aga nüüd tuleb kütma hakata, õnneks ei ole enam kevad kaugel. Ootan seda aega, kus ei pea pakse vammuseid selga toppima ning saab piibelehti tuppa tuua.





Esimese hamba tulek muutis totaalselt uneaegasid

Meie pisike printsess saab nüüd juba paar nädalat uhkeldada sellega, et polegi enam päris hambutu, tervelt üks hammas on suus. Tuli see märkamatult, vaatasime ikka peaaegu iga päev suhu, et kas kuskilt on paistes ja paistab midagi, aga ei miskit. Ühel päeval mees ütleb, kuule tal on hammas. Vaatasin ja seal all vasakul pool ta ilutseski. Ilavool oli juba pikemat aega metsik ning kõik mänguasjad rändasid pidevalt suhu, aga mingeid muid kaebusi meie beebil polnud.

Küll muutusid uneaegade kellaajad. Hommikul kümneni põõnavast lapsest on saanud varajane ärkaja, kes mõnel hommikul tahaks juba kuue ajal mängima asuda, headel päevadel venitame ikka kaheksani välja ja tuleme alles siis voodist välja. Magama tahab ta õhtuti ka järjest varem ja varem jääda, varem jäi ta ööunne umbes kell 21.00 - 21.30 vahel, aga nüüd pigem 19.30 - 20.30 vahel, mis tegelikult ongi nii pisikesele mõistlikum aeg.Öösel ärkame nüüdki regulaarselt kaks korda, et pisike printsess saaks kõhu täis süüa ja kuiva mähku jalga. 

Kuna on näha, et hammaste tulek teda ikkagi veidike häirib, siis püüame talle anda erinevaid abivahendeid, mis seda tähtsat protsessi veidikenegi kergendaks. Kaelkirjak Sophie on tal ammune sõber, kelle jalad pidevalt suhu rändavad. Nüüd sai printsess kingituseks ka jahutavad rõngad. Panen veidikeseks sügavkülma ja annan talle siis närida, peaks igemetele väga jahutavalt mõjuma. Kolmanda asjana kasutame kurgilõike, külmkapist tulnud kurk on mõnusalt külm ja talle meeldib seda lutsutada. Mingeid igemegeele ja asju me kasutada ei tahaks, aga kunagi ei tea ju ette, kui vaevaliselt järgmised hambad tulla võivad ning milliseks nad beebi unerütmi jällegi muuta võivad. 

Lõunauinakuid on endiselt kolm päevas. ja kõige magusam uni on ikka õues, olgu seal või 20 miinuskraadi. Õige varustus selga ja iga ilmaga õue, selline on meie moto siiani olnud.






Minu mälestused olümpiamängudest - Atlantast Pyeongchangini

Mind võib vist olümpiafänniks pidada või kuidas teisiti kirjeldada inimest, kellel on olemas kõik eesti keeles ilmunud olümpiaraamatud, mitte lihtsalt pole olemas, vaid on ka läbi loetud ning enamik infost püsib ka 10 aastat hiljem meeles. Oümpiamängude teleülekandeid vaatan igal võimalusel ning arvatavasti oskan une pealt nimetada kõik eestlastest olümpiamedali võitjad ning tean öelda viimase 15 aasta jooksul Eestit esindanud sportlaste spordialad.

Millised olümpiahetked on mul eredalt meeles?

1996 Atlanta, olen 10-aastane ja jälgin ülekannet enamasti vanaisa seltsis.
Erika Salumäe on kahelt eelmiselt olümpialt kulla ära võtnud, lootused on ka nüüd kõrged. Vaatan õhinal ülekannet ja mõtlen milline vägev naine, aga kuidas tal pea ringi ei käi kui ta nii kiiresti ringe läbib? Medalit ei tule, aga 6. koht on ka väga tubli saavutus.

Michael Johnson, kuldsed naelikud jalas, kummardub stardipakkudele, oodatakse rekordit. 200m jooksus ta püstitabki maailmarekordi, see on võimas tunne, näha jooksmas meest, kellest pole mitte keegi kunagi kiirem olnud.

1998 Nagano
Jaak Mae saab 6. koha ja Andrus Veerpalu on kaheksas, võidab minu suur lemmik Bjorn Daehlie, kas saab veel ilusamat sõitu olla? Mulle muidu väga Norra suusatajad pole meeldinud, jätavad ülbe mulje, aga Daehlie on hoopis teistsugune, ei pea paljuks paluda, et autasustamisega ikka nii kaua oodatakse kuni keenialane ka lõpujoone ületab. 

Koolis toimus ennustusvõistlus, iga päev oli olümpiamängude kohta esitatud üks küsimus ja vastused tulid postkasti panna, õigesti vastanute vahel loositi välja iga päev 10.- krooni. Ma võitsin kümneka sellel päeval kui küsiti, mitmendaks tulevad Eesti kahevõistlejad meeskonnavõistluses. Ma vastasin, et viimaseks ja auhind oli minu.

2000 Syndey 
Koolis on aulasse üles pandud suur telekas ja ma näen päris palju vaeva, et ennast tundidest ära rääkida. Minu jaoks on müstika, kuidas mõni õpetaja saab sellel päeval, kus Erki Nool võistleb kulla eest, oma ainet tähtsamaks pidada kui olümpiaülekannet. Ma arvan, et iga eestlase kohus on nendel kahel päeval Noolele kaasa elada. Küll ei saa ma aru, miks enamus koolikaaslasi plaksutab kui Roman Sebrle ja Chris Huffins lati maha ajavad, see on minu jaoks täiesti ebasportlik käitumine. Võit, mis võetakse tugevas konkurentsis, kus konkurendid ei ebaõnnestu, on ju palju magusam.

Teine selle olümpia kõrghetk minu jaoks on kahtlemata sümpaatse Etioopia jooksja Haile Gebreselassie olümpiavõit 10 000m jooksus. Olen talle aastaid pöidlaid hoidnud, alati naeratav jooksja, kes tavaliselt viimasel ringil kõikidele teistele kandu näitab ja eest ära spurdib. Sporditähest leidsin kunagi Etioopa Kergejõustikuliidu aadressi ja saatsin sinna oma autogrammi soovi teele. Paar kuud hiljem saatis vend mulle sõnumi, et mulle on välismaalt kiri tulnud. Ma sõnaotseses mõttes jooksin koolist koju, elevus oli nii suur. Kahjuks ei olnud see autogramm Haile Gebreselassielt vaid hoopis Rootsi suusatajalt Per Elofssonilt.

2002 Salt Lake City
Näha, kuidas eestlane võidab olümpiakulla on minu arvates alati heldimust tekitav. Andruse ja Jaagu kaksiksvõidu rikkus küll Frode Estil, aga mis siis, et rikkus. Ei saanud 15km klassikas ükski suur suusariik uhkeldada sellega, et kaks nende meest on poodjumil. Sellega kelkida sai ainult pisikene Eesti. Võimas hetk!

Laskesuusataja Ole Einar Bjorndalen võidab 4 kuldmedalit ja on minu jaoks kangelane. Alati sümpaatne ja meeldiva jutuga. Kahju, et ta nüüd 2018. aastal enam koondisesse ei mahtunud.

2004 Ateena
Eesti medalivõitjatest enam köitis mind sellel korral kogu kergejõustikuprogramm oma superstaaride, üllatajate ja põrujatega. Hicham El Guerrouj Marokost on aastatega lemmikuks saanud. Imelik, et ma just tihti pikamaajooksjatele kaasa elan, ise üldse pikkamaad joosta ei jõua. Sümpaatsed on rootlased Christian Olsson ja Stefan Holm. Holm on vist kõige lühem kõrgushüppaja, aga võidab. Carolina Klüft on naljakas ja emotsioonide rohke võistleja. Kahtlaselt Rootsi poole kaldu olin sellel olümpial.

Kui olümpia on läbi ja ma alevis ringi liigun, küsib minult üks kohalik mees, et kas mul on kohtunike nimed ka peas, et terve olümpia polnud mind õues näha, muidu lippasin koguaeg ringi.

2006 Torino
Eestlased võidavad 3 kulda! 3 KULDA! 

Anti Saarepuu saab sprindis 8. koha. Kikult ja Andruselt ootasid kõik medaleid, aga Anti on minu jaoks üllataja. Elan Annelinnas oma üürikas nii häälekalt kaasa, et allkorrusel elav penskar hakkab harjavarrega vastu lage taguma.

2008 Peking
Gerd Kanter on kettaheites olümpiavõitja ja näitab lipp õlgadel lehvimas oma madalstarti. Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson sõidavad ennast pildituks ja saavad kaela paarisaerulise sõudmise hõbemedalid. Usain Bolt hullutab kõiki oma kiirete jooksude, võitude ning tantsude ja näoilmetega. Jamaica naised valitsevad sprindidistantsidel ja jätavad USA sportlased kaunis tühjade pihkudega. Jelena Isinbajeva püstitab võimsa maailmarekordi. 

2010 Vancouver
Kiku teeb seda jälle, seisab poodjumil medal kaelas, seekord hõbedane, aga kindlasti kullaväärtusega. Peale eemalolekut ja lapse sündi on selline saavutus kiiduväärt. Seekord hoian pöialt suusahüppajale Simon Ammannile, pisike ja Harry Potterit meenutav Sveitsi esindaja nopib kaks kulda. 

2012 London
Ma pole kunagi nii suure huviga maadlust jälginud kui sellel päeval kui Nabi meile hõbeda võitis. Elus esimest korda jälgin vibulaskmist, nii äge, kui mõni eestlane saab olümpiale alal, mille reeglid on minu jaoks tundmatud. Nii saan oma teadmisi täiendada ja silmaringi avardada.

2014 Sotsi
Seekord läheb olümpiavaimustus minust kuidagi mööda, ma ei teagi miks. Vaatan ikka, aga ma ei oska peast nimetada enamusi võitjaid ja fakte, mida ilmselt teised fännid oskaksid. Ma pole Marit Björgeni fänn, ma ei oska konkreetset põhjust tuua. Kui Otepää maailmakarikaid käisin nooremana vaatamas, siis soojendusringidel elas publik suusatajatele juba maruliselt kaasa. Norrakad sõitsid alati kivistunud nägudega edasi, mis on ka arusaadav, nad valmistusid tähtsaks sõiduks. 
Seevastu Petra Majdic, Kowalczyk ja soomlannad alati naeratasid ja vahel ka lehvitasid. Stefania Belmondo rääkis ühel korral ka paar sõna juttu. 

2016 Rio de Janeiro
Sõudjad hullutavad taas kaasmaalasi ja toovad koju pronksmedalid, te saite jälle õigel hetkel hakkama võimsa sõiduga. Aitäh Teile!
Rasmus Mägi imeline jooks ja 6. koht. Kes oleks enne olümpiat osanud arvata, et Rasmus jookseb finaalis, lootsin muidugi. Minu jaoks üks sümpaatsemaid sportlasi üldse.
Tundub, et uus olümpia toob uued superstaarid, ei näe me ju enam olümpial Bolti ja teisi publikumagneteid, küll aeg toob uued staarid ja eeskujud.

2018 Pyeongchang


Parane hästi, Kelly, sinu olümpiad alles tulevad. Mulle meeldivad artiklid, mis on meie Eesti sportlastest kirjutatud positiivses võtmes, jah, praegu on ajad, kus peame rõõmustama 20. koha üle. Kõik virisejad ja pessimistid, keegi pole käskinud teil ju olümpiat vaadata, minge õue ja koguge endale liikumiskilomeetreid.
Minu lemmikuks on kahe olümpiatsükli vahel saanud laskesuusataja Martin Fourcade, meeldivad üllatajad rootslased ja Len Väljas, su eesti keel on suurepärane.
Mu pisike printsess nagu teaks, et midagi minu jaoks olulist on toimumas, hommikused ärkamised on nihkunud paar tundi varasemaks, et ikka emme õigeks ajaks üles äratada, muidu magab iluuisutamisprogrammi maha.

Mul on veel umbes miljon mälestust olümpiamängudest, aga kõike ei jõua kirjeldada. Õnneks mu lähedased mind selle vaimustuse pärast segaseks ei pea ning on ka suured olümpia sõbrad.
Aitäh vanaisad, et olete minusse selle tugitoolisportlase pisiku nii tugevalt sisse "süstinud".

Minu isiklikud unistused seoses olümpiamängudega?
Kunagi ise turistina osa saada olümpiamelust ja muidugi ma loodan, et mõni mu õpilane kunagi sellel suurel spordipeol võistleb ja eestlasi ilusate tulemustega rõõmustab.