teisipäev, 19. juuni 2018

Mida kinkida esimeseks sünnipäevaks?


Meie pisike printsess saab paari kuu pärast aastaseks. Pidu meie õuel! Paljud uurivad juba praegu, mida talle kinkida võiks. Veetsingi siis täna paar tunnikest lastekaupade epoodides, et leida ideid, mis mänguasjad meie lapsele võiks varsti mängimiseks sobida.
Teen siia ka nimekirja, äkki keegi saab ideid või oskab soovitada, mis valmistaks aastasele suurt rõõmu, aga samas võiks asjal olemas olla ka õpetlik aspekt.

1) Toksimismäng - Jänes ja seened
Mäng, mis arendab lapse käelist osavust ning käe ja silma koostööd. 

lelunurk.ee

2) Häälepusle 
Kui pusleklots korrektselt oma kohale asetada, siis teeb lemmikloom häält. Selliseid puslesid on väga palju erinevaid - nii loomade, lindude kui muude figuuridega.
lelunurk.ee

3) Puidust riietumispusle
Loomapusle puidust karbi kaanele saab laduda puslet ning luua riietusega erinevaid tegelaskujusid. Väga nunnu mänguasi minu arust.
lelunurk.ee
4) Pusleklotsid
Kuus puidust puslet ühes, arendavad lapse rääkimise- ja sorteerimisoskust ning värvitunnetust.
lelunurk.ee
5) Magnetiga kalapüügimäng
Jällegi nii äge idee. Treenib käeosavust ja kannatlikust ka.
lastekaup.eu
6) Rütmipillide komplekt
Lihtne ja kaasahaarav vahend, millega laps saab meloodiaid tekitada. Samas vanematele võib olla ei meeldi, kui laps pillimänguga pidevalt tegeleb.
lelunurk.ee

7) Hüppeloom
Külas sai pisike printsess proovida seal poni peal istumist, mina turvasin muidugi. Ta oli väga sillas sellest.
lastekaup.eu

8) Kiikhobune
Kõikidele lastele meeldib vist kiikuda, ma ise veetsin lapsena kiikhobusel küll palju aega.
lastekaup.eu

9) Pallimeri
Suuremad on kindlasti ägedamad, aga selline pisike sobib väiksemasse korterisse.
lastekaup.eu

10) Liumägi
Oleks ju vahva, kui saaks alati liugu lasta kui tuju tuleb, mitte oodata mänguväljakule minekut.
lastekaup.eu

Mulle jäid esimese hooga silma sellised mänguasjad. Õnneks meil lapse sünnipäevani veel veidi aega, saame mõelda ja veel ideid koguda. Selle oleme küll ära otsustanud, et suurt pidu kuskil mängumaal ei tule, vaid kutsume sugulased ja sõbrad koju pidutsema.












Beebiriided teiselt ringilt

Kui ma satun kaubanduskeskusesse, siis ma tahaksin põhimõtteliselt alati ka lasteriiete poodidesse sisse astuda ja pisikesele printsessile midagi osta. Ma nüüd juunis püüan oma ostutuhinat kontrolli all hoida ning lubasin endale, et sellel kuul ostan talle riideid ainult kirbukatest või täikadelt ning mõtlen enne igat ostu,  kas seda asja ikka on vaja?

Meie 9-kuune laps on 74cm pikk, seega oleks vaja hakata riideid vaatama, mille suurus on 80cm. Palju asju on juba olemas ka, aga mõned bodyd ja tudukad on vaja juurde osta. 

Käisin jälle Põnnilt Põnnile laste kirbukas, seal on väga palju ilusaid asju, aga suurust 80 oli päris keeruline leida, eriti selliseid riideesemeid, mida reaalselt väga vaja oleks. Eks 74 - 80 suuruses riided saavad ka meie kodus kõige rohkem vatti, sest pisike printsess roomab, käputab ja lödistab toitu ning paratamatult peale kasutamist ei ole asjad enam väga hea väljanägemisega ning osad asjad leiavad ka tee prügikasti.

Mõned asjad siiski ostsin, tavaliselt leiangi kirbukatelt pigem pükse ja kleite, kui bodysid ja tudukaid.


Ma ise kogun alles hoogu, et meie lapsele väikseks jäänud riided ära sorteerida ning kirbukal boks rentida. Siiani olen asju müünud osta.ee oksjoniportaalis ning müük on päris hästi õnnestunud. Kõik Bredenkidsi asjad osteti poole kallimalt, kui minu määratud alghind oli. Eelmisel aastal käisin korra Emajõe kirbuturul äritsemas, peaks sellel aastal ka vist minema.

Mis teie oma lastele väikseks jäänud riietega teete?





esmaspäev, 18. juuni 2018

Kontserdil 5 isamaalist laulu

Ma olin 2-aastane, kui Tartu laululaval Alo Mattiseni viite ärkamisaegset laulu esmakordselt avalikult esitati. Nüüd 30 aastat hiljem läksin ma oma perega sinna samma lauluväljakule, et neid laule võimsal juubelikontserdil kuulata. Kas teie oskate kohe nimetada kõik viis isamaalist laulu?

Kohe esimesena on mul keelel "Eestlane olen ja eestlaseks jään", teisena meenub "Sind surmani", nimetada oskan veel "Kaunimad laulud", aga "Mingem üles mägedele" ning "Isamaa ilu hoides" kõlavad küll tuttavana, kui neid kuulen, aga ise nimetada ei osanud, et need viie isamaalise laulu hulgas on.

Ürituse eestvedaja on Ivo Linna, talle kohe sobivad sellised eestlusest kõnelevad laulud. Ostsin piletid paar päeva enne toimumist, täispilet 14.-. Tegelikult pabistasin ma seekord kontserdile minnes rohkem, kui kunagi varem. Pisike printsess tuli ju meiega kaasa ning meil polnud vähimatki ettekujutust, kuidas ta seal käituda võib.

Kontsert algas 20.00, hakkasime kodus täpselt tund varem liikuma, äge oli vaadata, kuidas Eesti lippudega inimesed kõik laululava poole suundusid. Võtsime endale koha üleval mäel murulapil, sinna olidki kogunenud lastega vanemad, kärusid ja beebisid oli palju. Kuna kontserdiala oli ka väga suur, siis ma tundsin ennast täitsa hästi, pisike printsess uudistas teisi tittesi ning nägin, et vajadusel saab temaga kaugemale aia äärde jalutama minna, et ta teiste kontserdielamust ei rikuks oma nutuga näiteks.



Aga nutust polnud eile õhtul juttugi. Kui 20.15 esimese lauluna kõlas "Isamaa ilu hoieldes" jäi meie laps magama ning unemaal oli ta peaaegu tunnikese. Peale avalaulu pidas linnapea kõne ning lauluväljaku tuli süüdati "Ei ole üksi ükski maa" saatel.

Esinesid värske superstaar Uudo, Ines, Tõnis Mägi, Kare Kauks, Reet Linna, Toomas Lunge, Hardi Volmer, Riho Sibul, Ott Lepland, Ivo Linna ja teised. Mulle kontserdi esimesest poolest meeldis kõige rohkem, kui Ott oma laulu "Kuula" laulis ning vana hea "Maa tuleb täita lastega".

Ühel hetkel ärkas ka pisike printsess ning asus kontserdi melu nautima, talle meeldis tuld jälgida, ronida ja muru näppida, kulli mängivaid lapsi jälgida ja niisama issi süles ringi vaadata.

Kui alustati viie isamaalise laulu laulmisega oli rahvas juba väga häälekas ja laulis kaasa ning lipud lehvisid uhkelt. Kui viienda lauluna tuli "Eestlane olen ja eestlaseks jään", siis tuli kananahk küll peale, selline võimas tunne. Pisike printsess pole meil muidu laulja olnud, aga kui selle laulu refrään tuli, siis ta hakkas omas keeles ka kaasa laulma, see oli väga naljakas.

Lõpetuseks lauldi veel kahel korral "Ei ole üksi ükski maa", peale seda jalutasime koos tuhandete teiste linnlastega koos koju. Pisike printsess haigutas kärus küll mitmeid kordi, aga magama ei jäänud. Kodus itsitas ka veel tunnikese, enne kui napilt enne südaööd ta lõpuks magama saime.

Oli ilus kontsert, aitäh korraldajatele, meie pere jäi rahule. Saime ka kindlust, et pisikese lapsega on võimalik üritustel käia küll. Kuigi muidugi ei tea, kuidas järgmisel korral läheb.

laupäev, 16. juuni 2018

Tartu Tänavatoidufestival, Tadaa! Festival

Kui paar nädalat tagasi käisin pisikese printsessiga Aparaaditehase tänavaturul, siis nüüd laupäeval külastasime sama kohta juba terve perega, nimelt toimus Aparaaditehase ümbruses Tartu Tänavatoidufestival. Festival toimus ka eelmisel aastal, aga siis ühepäevasena, nüüd on asi veel suuremalt ette võetud ning head toitu ning festivalimenu saab kahel päeval nautida, soovitan homme külastama minna.

Kuna oli väga soe ja me ei tahtnud pisikese printsessiga väga kaua päikese käes ning rahvasummas olla, siis kõik müüdav meelde ei jäänud ja maitsesime ainult mõnda toitu, aga üritus oli vahva. Isu tekkis päris paljude söökide järele ning usun, et igaüks leidis endale midagi meelepärast.

Meie maitsesime minipannkooke, bataadifriikaid, kalja, limonaadi ning vahtrasiirupi kreekapähkli jäätist. Pannkoogid olid väga head, need pannukad on Hollandi päritolu tänavatoit, mida valmistatakse nunnul pannil ning küpsevad väga kiiresti. Samuti jäime väga rahule limonaadi ning kalja ostuga, kustutasid janu ning olid meeldiva maitsega. Bataadifriikates olin seekord pettunud, ostsin ka Aparaaditehase tänavaturult sama toitlustaja käest neid, aga siis olid palju paremad, seekord olid euro võrra kallimad ka.

Minipannkook
Toimub ka konkurss "Hea Eesti peotoit", mis on inspireeritud vabariigi 100. sünnipäevast. Festivalil osalevad toitlustajad valmistasid ühe võistlusroa ning rahvas valib oma lemmiku. Osaleti näiteks selliste roogadega: friteeritud maks, suitsuräime taco, rabarberi limonaad, rukkileivajäätis, Eesti kujuline prinditud pannkook.

Roheline mõtteviis oli üritusel jällegi väga au sees. jäätmekäitlus oli hästi organiseeritud ning toitu serveeriti ainult biolagunevatelt või taaskasutatavatelt nõudelt ning jooke pakuti ainult panditopsides.

Samal ajal samas kohas toimus ka Tadaa! Festival ehk rahvusvaheline tänavaartistide festival. See on suurim Eesti tänavaartistide festival, kus näeb rahvusvahelisi esinejaid. Kindlasti oli seal väga ägedaid esinejaid, aga kuna viibisime festivalialal ainult tunnikese, siis nägime ainult pildil olevaid esinejaid ning kolle, kes rahvaseas ringi käisid. Meie pisike printsess uuris neid üksisilmi, kui nad tema vankri juurde roomasid, aga oli lapsi, kes täiega nutma hakkasid ning kartsid neid elukaid.


Koju läksime läbi kesklinna, ostsime Kaubamaja eest maasikaid ning vaatasime veidi aega raekojaplatsis toimuvaid rannavõrkpalli võistluseid, pisike printsess hullus jälle, kui purskkaevu nägi ja seal veidi vett pritsida sai. Pisike Island mängis ka Argentiinaga viiki, mis minu arvates super saavutus. Homme lähme laululavale kontserdile 5 isamaalist laulu, mõnus nädalavahetus.

reede, 15. juuni 2018

Discgolfi mängimas

Täna oli jällegi mõnusalt soe ilm ning olime pisikese printsessiga päris kaua õues. Kui ta näeb raekojaplatsis olevat suudlevate tudengite purskkaevu, siis ta hakkab naerma ja siplema. Lasime tal siis purskavat vett katsuda ja natuke märjaks saada ning kilgata.

Mööda Emajõe äärt jalutasime Tähtvere Puhkeparki discgolfi raja juurde, sest mehel oli sõbraga mäng kokku lepitud. Pisike printsess jäi kärus tuttu ja ma harjutasin ka veidi viskeid, selles mängus olen ma küll suht koba ikka, aga minu arvates on see üks väga vahva suvine ajaviide. Soovitan kõigil raja alguses olevast kaardist pilti teha, siis on lihtsam aru saada, kuhu liikuma peab. Samuti tuleks rajale minna kinniste mugavate jalanõudega, sest liikuda tuleb nii rohus, heinas kui liivas.



Mis mäng see discgolf siis on? Lühidalt öeldes taldrikugolf. Mänguvahenditeks on lendavad taldrikud, mis tuleb võimalikult väheste visete arvuga korvi saada. Tähtveres on 18 korviga rada, mis on avalikuks kasutamiseks ning kõikidele tasuta. Mängitakse spetsiaalsete ketastega, neid saab Puhkepargist laenutada ka, kes tahab mängimist proovida. Meil on oma kettad, sest oleme päris tihti mänginud. Kettad jagunevad kolme gruppi, on kaugmaakettad, keskmaakettad ning lühimaakettad. Meil keskmist varianti pole, kuna ma väga proff pole, siis ketta süüks ei saa küll visetel midagi ajada. Kõige kaugem korv on viske kohast 136 meetri kaugusel ning kõige lähem 45 meetri kaugusel.

korv, kuhu ketas tuleb sisse visata

Väga äge oli vaadata, kuidas kolm pensionäri ka seda mängisid, nende jutust sain ma aru, et iga nädalane kohtumine neil sellel rajal. Rajal oli veel üks teismeliste tüdrukute grupp, kes pidas nii ühe neiu sünnipäeva. Seega mäng sobib igas vanuses ja vormis inimestele. Meie pisike printsess vaatas, kuidas kettad lendavad ning vahepeal sai kettaid näppida ja kärust maha visata.

Olen käinud mängimas ka Kubija ja Jõulumäe rajal, viimane neist on ikka ülivinge. Olen väga rahul ka Tähtvere rajaga, mis meie kodust mõnusa jalutuskäigu kaugusel.





kolmapäev, 13. juuni 2018

Mu auto mõlgiti ära

Eilne taevas oli ärgates nii hall, ma poleks uskunud, et minu päev sama nõmedalt hall tuleb. Algas ju kõik nii paljutõotavalt, pisike printsess magas öösel hästi, mehel oli ülepika aja töölt vaba päev ning ülikool ka selleks aastaks läbi. 

Mu pass ja ID-kaart aeguvad kuu lõpus, tõttasin hommikul Politsei- ja Piirivalveametisse neid uuendama. Tahtsin jala minna, aga poolel teel kiskus ilm väga vihmaseks ja osa teed sõitsin bussiga. Kodulehelt vaatasin, et büroo avatakse kell 09.00, olin 08.45 kohal ja uksed olid juba avatud ning ametnikud töötasid. Ju vaatasin kellaaegu ikkagi valesti. 

Olin kuulnud meeletutest järjekordadest, olin selleks valmistunud ning ajakirja kaasa võtnud. Tegelikult läks väga hästi, peale seda kui fotoboksis oma õudukad pildid valmis sain, ootasin ainult 15 minutit ja oligi minu kord oma pass ja ID-kaart pikendada. Maksis see lõbu 50.- ning ootan nüüd kirja, millal dokumentidele järele peab minema.

Väljudes oli vihma sadu veel tugevnenud, bussipeatusesse jõudes olin juba suht märg, Kaubamajast ostsin vihmavarju ning kiirustasin koju, sest pisikesel printsessil oli eile Arenas viimane ujumistund. Sealt koju jõudes parkisime auto õue, just enne meid keeras õue alale veel üks võõras auto ja mina kohe ütlesin mehele, ei tea kas tal üldse parkimisluba on. 

Elame nimelt majas, kus õuealal on eraparkla ning auto esiklaasil peab olema parkimisluba, selle puudumisel on trahv 40.- Igale korterile on väljastatud üks parkimisluba. Luba tal polnud, rohkem ma sellele ei mõelnud, panin pisikese printsessi just lõunaunne, kui uksele koputati.

Üks mees küsis, kas õues olev Volkswagen on meie ja, et ta noh tagurdas sinna otsa kogemata, see sama tüüp, kes loata parkis. Ma läksin nii paanikasse, tormasime siis mehega õue, tagatule korpuse punased killud igal pool, pluss veel mõned pisemad mõlgid ja kriimustused. Õnneks mitte midagi väga kohutavat, aga ikkagi.  Tüüp ütles ka, et noh ta ei tea, kuidas see protseduur käib, et mis edasi saab.



Mina tean, et tuleb kindlasti vormistada paber, kus kirjas - mis juhtus, kuidas juhtus, kes süüdi ja nii süüdlase kui kannatanu andmed ning autoandmed, sest mina tahan ju, et auto kiirelt korda tehakse.  Kuna olen kannatanu, siis maksma ma ei pea õnneks sentigi. Vormistasime paberi ära, kogu asjaajamine jäi minule. 

Helistasin oma kaskokindlustusse, sealt öeldi, et helistaksin oma tavalisele liikluskindlustajale. Liikluskindlustuse Fondi lehelt vaatasin järele, millise firma kindlustus süüdlasel on. Sain telefoni teel juhtumi registreerida, arvasin, et saan oma auto Volkswageni esindusse viia, aga kuna garantii enam ei kehti ning kindlustuse lepingupartnerite hulka Möller Auto ei kuulu, pidin valima kolme teise variandi vahel. 

Kuna Ropka rajooni ma ei tunne üldse, siis viisin Vahi tööstuspargis asuvasse töökotta, seal tehti mu lubadest, auto tehnilisest passist koopiad, samuti juhtumikirjeldusest ning täitsin veel ühe paberi, kus pidin joonise tegema, kuidas kõik juhtus ja veelkord andmed esitama jne. 

Nüüd ootan töökoja kõnet, kes saatis kindlustusele oma hinnakalkulatsiooni ja kõik mu dokumendid. Kui nad saavad kinnituse, siis saan remondi aja broneerida. Oli seda jama nüüd lõpetamiste ja jaanipäeva paiku vaja?


esmaspäev, 11. juuni 2018

Ojeee, jalka MM algab

Juba sellel nädalal antakse avavile jalgpalli maailmameistrivõistlustele Venemaal, ma juba nii ootan. Ma pole väga suur jalkafänn, ma ei tea unepealt kõiki fakte nimetada, aga mu mees teab, ehee. Me täiendame teineteist, tema teab jalgpallist ja tennisest kõike, ma enamusest teistest spordialadest. Kui ma ise saan valida, mis pallimängu mängida, siis eelistan saalihokit, korvpalli ja võrkpalli jalkale, aga tugitoolisportlasena on jalgpall põnev.

Maailmameistrivõistluseid ikka vaatan, kindlasti mitte kõiki mänge, aga poolfinaale, finaali kindlapeale ning lisaks oma lemmik meeskondade omi või lihtsalt, kui on aega ning pisike printsess laseb jälgida. 

Aga ma tean väga paljusid peresid, kus see MM kindlasti pingeid tekitab, sest kaaslane tahab mänge vaadata, aga naisele või mehele see ei sobi. Oleks üks õhtu, aga kuu aega järjest, kohutav. Eks tuleb muidugi spordikaugeid naisi ka mõista ning mõni mees pagebki kuuks ajaks pubisse õlleklaasi taha telerit vaatama ning jätab pere hooletusse. Õnneks meil nii pole. Tore on õhtuti snäkivaagna taga oma lemmik meeskonda toetada, kuna eelistused enamasti ei kattu ka, siis saab teineteist tögada, kui niiöelda minu meeskond värava lööb. Ennustustabeli tegime valmis, võitja auhinnas pole veel kokku leppinud.

Ma ei tea, kes võidab, aga on meeskondi, keda pooldan rohkem. On nad siis mänguliselt nii võimsad või mingil muul põhjusel sümpaatsed.

Island - esimest korda MMil, nad on nüüd oma 350 000 elanikuga ka väikseima rahvaarvuga riik, kes MMile kfalifitseerunud. Kaks aastat tagasi osalesid nad esmakordselt Euroopa meistrivõistlustel ning jõudsid veerandfinaali ning saatsid Inglismaa koju. Maailm hullus ning pisike Island sai meeletu tähelepanu osaliseks. Loodan, et nad kordavad oma ime ka sellel aastal.

me.me
Uruguay - mulle meeldib Luis Suarez.

Hispaania - alati meeldinud, tugeva kaitseliiniga energiline võistkond, kelle tähtmängijaks Sergio Ramos. Kas kogenud mängumehed ning noored kuraasi täis talendid suudavad koostöö klappima saada ning pallid võrku sahistada? Võiksid ju. Esimene vastane on kohe Portugal.

Prantsusmaa - olen alati Prantsusmaad pooldanud, võivad võita oma teise maailmameistritiitli, aga võivad ka hävida.

Brasiilia - alati favoriidid, aga juba 16 aastat kullata. Brasiilia fännid suudavad mängupäevast korraldada tõelise peo. Pelé raamat oli huvitav, soovin Brasiiliale edu.

Rootsi - ma pole selle meeskonna tegemistega eriti kursis, kunagi aastaid tagasi, kui ma gümnaasiumis käisin mängisid seal ilusad kutid ja peale seda jäänud külge kuidagi see komme Rootsit ka natuke fännata. Suht tobe põhjus küll. 

Belgia - Belgial tunduvad praegu head ajad olevat, kvalifikatsiooniturniir läbiti ühegi kaotuseta. Võiksid musta hobusena murda jalgpalli suurriikide sekka.

Ja Itaaliat pole, nuuks!

pühapäev, 10. juuni 2018

Puiduait ja tünnilaat

Vahel küsitakse viktoriinides või mälumängudes, kus on Eesti tünnipealinn? Kuna tünnilaat toimub nüüd juba 19. korda, siis on enamus eestlasi sinna sattunud või vähemalt kuulnud, et selline üritus jaanipäeva paiku aset leiab. Julgen arvata, et kes Puiduaita on külastanud leiab tee sinna ka tagasi, lihtsalt niivõrd ilusaid asju leiab sealt hubasest majast. Kus see tünnipealinn oma tünnilaada ja Puiduaidaga siis ikkagi asub?

Õige vastus on, et Avinurmes. Varem kuulus see piirkond Ida - Virumaa alla, nüüd peale valdade liitumisi, on see tükike Jõgevamaast. Tünnilaat pakub kohalikele kauplemisvõimalust, ettevõtjad ja käsitöömeistrid saavad oma toodangut tutvustada ning isetegevuslased pillimängu, lauluhäält ning tantsusamme näidata. Laata külastab umbes 15000 inimest, alati kohtab seal palju tuttavaid ning leian midagi meelepärast, mida maitsta või osta. Arvatavasti veedame oma jaanipäeva ka sellel aastal just seal.

Kui mul on pea tühi, mida sünnipäevaks või pulmadeks või muuks tähtpäevaks kinkida, siis Puiduaidast leiab alati tooted, mis kingituse saajaid väga rõõmustavad. Lisaks pakutakse seal maitsvat sööki, saab õpitubades uusi oskuseid omandada ning koolitusi või pidusid korraldada.

Näiteks saab sealt osta puidust käekotte, laias valikus korve, karpe, saunatooteid, valgusteid ning isegi maalitud kalosse. Ma ei satu sinna väga tihti, aga kui käin on alati midagi uut ja nii vahvat, et tahaks endale ka.


Meil on kodus kasutuses väga palju Puiduaidast pärit tooteid, näiteks piimakann, korvid, kandik, võtmekapp, kibu, soolatoos, vannitoa redel jne.



Minu rõõmuks on neil ka väga palju puidust mänguasju, varsti saame pisikese printsessiga koos seal osturetkel käima hakata. 

puiduait.ee





Paljad varbad

Kui meil beebi septembri alguses sündis olid ilmad veel üsna ilusad ning toas tundus nii jahe, et peaks ahju kütma, alles kuu lõpus. Muidu oli toas nii 22 - 23 kraadi, oli veidi murelik, et äkki beebi jaoks on seda liiga vähe. Mu ema ütles, et beebit ei tohigi liiga palavaga harjutada, siis magab halvemini ning jääb kergemini haigeks. 

Meile mehega meeldib suvel magada aken lahti, et toas ikka õhku oleks ja palavusest pea valutama ei hakkaks. Pisike printsess jagab meie eelistust, aga tema tahab praeguse soojaga magada mähku väel ning enamasti ka ilma tekita ning aken peab kindlasti lahti olema. Endal vahel teki all tunne, et täitsa külm on, roningi siis voodist välja ning panen lapsele teki peale. Paari minuti pärast on ta selle minema lükanud ja paljad varbad paistavad võrede vahelt. 

Me oleme juba nii harjunud, et õues käies on meie laps ka üks kõige paljamaid, ta on viimase kuu jooksul sokke ainult paar korda kandnud. Mulle võib ju tunduda, et õues on jahe ning otsustada, et on sokikandmise päev, aga kui pisike printsess leiab, et on piisavalt soe küll, võtab ta sokid ära ja mängib oma varvastega. Talvel pidi mu vanaema peaaegu rabanduse saama, kui nägi et talvekombe all oli lapsel ainult meriinovillast kombe ja sealt seest puges juba üks paljas beebi välja. 

Me oleme nüüd üheksa kuuga päris hästi beebi riietamise käppa saanud, meile vähemalt tundub nii.  Me saame aru, et ta eelistab pigem vähem riideid, kui rohkem. Viimasel ajal panen talle nii mitu riidekihti kui endalegi. Kahjuks võõrastele tundub see hoopis sellisena, et me tahame oma last ära külmetada või meil on lihtsalt suva, mis lapsel seljas. Ma olen nii tüdinenud olukordadest, kus täiesti võõras inimene tuleb ütlema, et pane oma lapsele rohkem riideid selga, ta võib haigeks jääda.

Täna oli õues 22 kraadi, käisime printsessiga võistluseid vaatamas. Statkal polnud tuult ollagi, lapsel oli seljas lühikeste varrukatega body, poolpikad retuusid ning rannamüts. Kotis oli meil veel lisaks pusa, vest ning pikad püksid. Jah, ma tundsin ka, et ükshetk tuli kerge tuul ja temperatuur langes paar kraadi, tädike, kes meie lähedal võistlusi vaatas, tuli kohe meie juurde ja teatas: "Pane lapsele sokid jalga, külm on!" Mina ütlesin siis vastu: "Tal pole sokke kaasas, suvi on ju!" Oi milline sajatamine seejärel lahti läks, ma olevat hoolimatu ema. Hea, et võõrad teavad täpselt, millal peaksin oma lapsele sokid jalga panema.


Peale selliseid vahejuhtumeid lohutan ennast sellega, et meie pisike pole veel kordagi haige olnud, ta ei tea veel, mis need nohu ja köha ning palavik on. Jumal tänatud, et ei tea! Mina tahan, et meie laps oleks õnnelik ja rõõmus, seega ma ka riietan teda vastavalt sisetundele ja tema käitumisele. Kui ma oleks talle lisaks pusa selga pannud, oleksin ma rõõmupalli asemel saanud ühe jonnipunni.

Ma olin ise väiksena samasugune karastaja. Ema vahel meenutab, et kui ma esimeses klassis käisin oli ühel hommikul õues 25 miinuskraadi, ma tahtsin ikka kooli minna. Jalutasin kooli, uksel öeldi, et külmapühad, helistame vanematele, et nad su koju viiksid. Helistas siis mingi õpetaja mu emale ning oli väga üllatunud, kui ema vastas, et jalutaksin siis koju tagasi. Mina jalutasin koju ning mängisin terve päeva õues.

Kui ma olin 15-aastane tahtsin proovida, kas ma julgeksin aastaringselt jões käia. Iga nädal saunast jooksin jõkke ning ruttu jälle lavale tagasi sooja. Mu isa lõhkus jäässe augu ning väga külmade ilmadega käisin jõe asemel lumes. Jah, enamus pidas mind natuke hulluks, aga ma polnud paar aastat kordagi haige. 

Ju see on meil mingi perekondlik kiiks siis, et eelistame jahedamat ning riietume õhemalt, kui keskmine eestlane.








neljapäev, 7. juuni 2018

Juba 9-kuune!

Üheksas elukuu oli meie pisikese printsessi jaoks üks tormilise arenguga kuu. Ta roomab megakiiresti, käputab, istub, ületab takistusi, ajab ennast püsti ning võrevoodis teeb samme ka. 

Pikkus 74cm
Kaal 9115g
Hambaid on neli.

Printsess ei võõrasta enam põhimõtteliselt üldse. Inimesed on nüüd põnevaks muutunud, ta võib külla tulnud inimest viis minutit üksisilmi vaadata, nagu mingi test, et kuidas käitud, kui sind jõllitan? Mängib lõbusalt kõigiga, kes temaga tegeleda soovivad, eriti hea meel on kui saab kiikuda, mida suurem hoog seda lõbusam. Vahepeal tahab kontrolliks emmet või issit ka näha, aga me ei pea enam koguaeg juures olema. Sain rahulikult isegi saunas käia, ta mängis niikaua vanaemaga ega kurtnud üldse.

Pisikesele printsessile kingiti jalgratas, üliroosa ja päikesevarjuga, suur pardikuju ees ja isegi korvike taga, kus asju hoida. Tema ülesandeks on hetkel seal muidugi lihtsalt istuda ja emme või issi, siis tagant sangast lükkavad. Oi kuidas talle meeldib.

Ööd ei ole enam nii rahulikud ja unerikkad kui varem, nimelt soovib ta nüüd öösel korra jälle süüa. Palavaga magas üldse väga rahutult, kiskus koguaeg teki pealt, hoidsime öösel akna lahti, endal juba teki all külm, aga tema ikka tahab paljas olla. Karastunud laps. Päevaseid uinakuid on kaks varasema kolme asemel.

Parim sõber on merisiga, ta iga natukese aja tagant roomab puuri juurde, topib oma näppe võre vahelt läbi, merisiga siis limpsib neid ja laps itsitab. Kui printsess puuri najal püsti tõuseb ja puuri liigutades edasi tahab liikuda muutub merisiga rahutuks ja ma tõttan teda päästma. Suunan lapse mänguasjade juurde, tegeleb nendega natuke ning suundub ikka ja jälle sõpra vaatama.

Süüa beebile meeldib, aga nüüd on vahepeal lollitama ka hakanud, näiteks puristab sööki välja või viskab järjekindlalt midagi maha, kisub põlle eest jne. Õnneks läheb tükilise toidu neelamine ka järjest paremini. Maasikad ja arbuus on suured lemmikud.

Võin öelda, et pisike printsess on väga järjekindel. Ta harjutas näiteks voodis püsti tulekut tund aega järjest, alguses ei õnnestunud ja kukkus pots ja pots pikali tagasi. Nutma ei hakanud, alla ei andnud ja püsti tulek sai selgeks. Edev on ta ka, kui näeb, et telefon on tema poole suunatud, siis alati naeratab, kes neid mossis pilte ikka vaadata tahab eksju. Enamasti on meil üks lõbus naerupall, kes tahab maailma avastada. Enam ta mulle järele ei rooma, ta pigem suundub teisele poole, äkki on kuskil mõni juhe või paber lohakile jäetud, mida lutsutada saaks nii, et emme ei näe.

Naljakas on vaadata teda püsti, tundub ju ise veel nii pisikena, aga varsti juba lippab ringi.


kolmapäev, 6. juuni 2018

Uuenenud V Spas

V Spa vee-ja saunamaailm oli mais paar nädalat kinni, sest seal teostati remont- ja uuendustöid. Juuni esimestel päevadel tekkis mul mõte, et võiks printsessi üheksanda minisünna V Spas veeta, mees oli kohe nõus. Kui eelmisel korral seal printsessiga ujumas käisime, võtsime ainult veemaailma piletid, aga seekord otsustasime, et tahame ikka saunamaailma uuendusi ka uudistama minna. Seega täispilet argipäeva hommikul maksis 13.- nägu, alla kuue aastased lapsed saavad spaasse tasuta.

Uus on ka see, et V Spas plätudeta viibimine pole enam lubatud, kuna märjad põrandad on väga libedad. Kellel omal plätusid kaasas pole, saavad ühe euro eest ühekordsed plätud osta. Meil on nagunii alati plätud kaasas, sest seal on põrandad tõesti libedad ja ma liigun beebi süles nagu tigu edasi, et jummala eest ei kukuks.

VSpa galerii
Uuendused puudutasidki vist ainult saunasid. Veemaailmas olevad aroomisaun ning soola-arusaun on saanud värskendust ning uue disaini. Aurusaun oli tõsiselt mõnus, varem oli see mitmel korral üldse kinni, kui me oleme spas käinud. Aroomisaunas oli puidust mänguasju, meie beebi tähelepanu köitis see kauaks ning saime sauna ning vaadet nautida päris mitu minutit.

Saunamaailmas on nüüd jääsaun. Seal on temperatuur neli kraadi. Kuidagi võõras on mõelda, et saunas on külm, ma korra käisin seal, aga kiirelt tuli sooja sauna igatsus. Saunamaailmas trepist alla minnes näitab viit, et liigud lõõgastusmaailma. Seal on suur liivakast, mille kõrval on meesaun. Mugav lahendus, vanemad saavad saunatada ning samal ajal läbi klaasi liivalosse ehitavaid lapsi vaadata. Mulle meeldis väga Vene banja, seal on temperatuur 50 - 60 kraadi. Seal on hästi suur ahi, pada podiseb kõrval, üldse selline kergelt nõiduslik tunne tekib.

Olime spas veidi üle kahe tunni. Ma arvasin, et veekeskus avatakse kell 10.00. Pisike printsess ärkas enne kaheksat ning oleks mineku ajaks juba väsinud, õnneks vaatasin kodulehelt, et spa avatakse juba üheksast. Argipäeva hommikuti on mõnusalt vähe rahvast ja hea rahulik toimetada.

Meie lapse lemmikud olid nagu ikka mullivannid ning aurusaun ja suur bassein, kus sai kärestikus issi käte vahel ringe ujuda ning ohtralt pritsida ja itsitada.

Tore, et ainult aasta aega avatud spa juba uueneb, et klientidel oleks ikka ja jälle põnev sinna minna. Meie pere läheb kindlasti tagasi, sest meie väike "hüljes" tahab veerõõme nautida.






esmaspäev, 4. juuni 2018

Beebil lihaspinged, kas aitate või ootate?

Kui mõned kuud tagasi pisikese printsessiga harjutusi tegin ja avastasin, et ta paremat jalga üldse kõverdada ei taha, kutsusin füsioterapeudi, kes ütles, et meie beebil on lihaspinged. Ta andis soovitusi ning näitas harjutusi kuidas neid leevendada. Lisaks soovitas massaaži ning ujumist.

Kuna ujumas me nagunii juba käisime ning kodus võimlesime ka igapäevaselt, siis hakkasin beebile veel lisaks ka füsio näidatud harjutusi ning massaaži tegema ning ta sai oma jala kaunis kähku jälle kõveraks. Ei jonninud ka enam  eriti ning tundus, et tal on parem oma kehas olla ning toimetada.

Kuna üks tuttav kurtis sama muret, siis soovitasin talle ka, et viigu beebi füsio juurde ning rääkisin oma kogemusest, kuidas see meie beebit aitas ning tahtsin talle harjutusi näidata, mida ta koos beebiga kodus teha saab. Soovitasin ka beebide ujumisse minna ja rääkisin kui lõbus meie beebil seal on. Tema aga vastas, et ei hakka raha raiskama, sest ükskord hakkavad kõik beebid nagunii roomama ja kõndima, endal lihtsam ju, kui ta seda hiljem tegema hakkab. Muidugi hakkavad lapsed kõike omal ajal tegema, siis kui selleks valmis on, aga kui sa näed, et su lapsel on mure ning on viise, kuidas teda aidata, siis miks sa ei aita?

Ujumise kohta ütles, et see on pigem selline moodu värk, et saad kiidelda, et sinu laps juba ujub. Minu laps ei uju, ta pritsib, sulistab ning naudib lihtsalt vees olemist. Vesi on tema sõber.

Kui kehalises algavad ujumistunnid ning tundi tuleb arglik 2. klassi laps ja küsib mult suurte silmadega, kas see ongi bassein, ma pole varem näinud, siis ma olen natukene kurb. Kurb sellepärast, et tema vanemad ei ole tähtsaks pidanud oma last veega sõbraks teha. Veelgi hullem, mõni ema on oma lapse lausa ära hirmutanud, kui halb see ujumistund ikka on. Ma olen saanud oma tööaastate jooksul ka ühe ema telefonikõne, kes on üritanud mulle selgeks teha, et õppekava võib seda küll ette näha, aga minu laps küll ujumistundi ei tule, mina ise ka ei oska ujuda ja ma ei leia, et mu laps peaks seda tegema.

Kõik ei peagi sporti armastama ja sellega tegelema, aga kas vanem ikka võib võtta lapselt isegi võimaluse uue oskuse omandamist proovida?

Peale seda kui meie pisike printsess roomamise ära õppis pole tal enam lihaspingeid esinenud, nüüd ajab ta ennast koguaeg püsti ja mina turvan, et ta väga hullusti ei kukuks ning üritan talle õpetada, kuidas püsti olekust jälle istuma või käpuli tulla.




pühapäev, 3. juuni 2018

Nägin Eesti rekordi sündi

2011. aastal nägin viimati, kuidas kergejõustikus Eesti rekord tehti. Viljandis toimus Kuldliiga etapp ning pisike Anna Iljuštšenko hüppas uueks Eesti tippmargiks 1.96.

Eile õhtul seadsin sammud Tamme staadionile Gustav Sule memoriaali vaatama, olen seda juba aastaid aastaid vaatamas käinud. See võistlus toimus juba 54. korda ning toimub omaaegse legendaarse odaviskaja auks. Ilm oli ilus ja päikeseline, tuul ka ei kiusanud sportlasi eriti ning tribüünil oli palju publikut, kes sportlastele energiliselt rütmi plaksutasid ning õnnestumiste peale aplodeerisid. Siiski ma ei uskunud, et sellest tuleb niivõrd vinge ja kõrgetasemeline võistlus, sest olgem ausad, võistlejaid oli ikka tegelikult üsna vähe. Meeste kettaheites näiteks ainult neli osalejat, kuigi jaa Kanter oma 61. meetriga sai alles kolmanda koha.

Kettaheide oligi esimene põnevam ala, kohal oli sellel hooajal häid heiteid näidanud Jamaica esindaja Fedrick Dacres, kes heitis kolmandal katsel 68.12. Loodeti, et ta hakkab ka staadioni rekordit ründama, aga kahjuks ta vigastuse tõttu rohkem heiteringi ei tulnud.

Magnus Kirt viskas juba esimesel katsel 83. meetrit ja näitas head vormi. Teisel katsel sündis aga ülivägev Eesti rekord - 88.45. See oli kindlasti õhtu kõrghetk. Mulle Magnus meeldib, ta on sümpaatne sportlane. Andrus Värniku rekord oli juba 15 aastat tagasi visatud, ühel hilisel õhtul klubidekarikavõistlustel Valgas. Publikut staadionil enam ei olnudki eriti ning rekordviskest oli olemas ainult üks algeline video, mis telefoniga filmitud. Rõõm, et Kirdi viset nii paljud inimesed nägid. Kui ta poodjumil seisid tõusid kõik püsti ning aplaus oli tormiline.

sport.delfi.ee
Ma arvan, et ta meeldib publikule, sest on emotsionaalne ja kui on ka halb päev, siis nii ütlebki, mitte ei hakka keerutama ja vabandusi otsima. Loodan, et ta suudab ka suurematel õhtumiitingutel ning tiitlivõistlustel selliseid viskeid näidata. Hoian pöialt!

Rasmus Mägi küll Tartus ei võistelnud, aga tema on minu jaoks üks sümpaatsemaid Eesti sportlasi. Kui viibisin ühel koolitusel Spordimuuseumis, siis ta rääkis tund aega oma nägemust, kuidas lapsi ja noori spordi juurde tuua ja neid innustada, väga huvitav oli ning pani kaasa mõtlema. Talle esitati palju küsimusi.  Peale teda esines toonane haridusminister Jürgen Ligi, kes jäi hiljaks. Saabudes talle alles seletati, millisel üritusel ta on. Võttis paberi luges sealt mõned read maha ja läinud ta oligi. Kaunis piinlik!

Kuna kergejõustiku hooaeg alles algab, siis loodan, et sellel suvel püstitatakse veel Eesti rekordeid ning Euroopa meistrivõistlustelt ka keegi medali koju toob.






Unevõlg.

Ma harjusin vahepeal nii ära sellega, et ma sain jälle normaalselt öösiti magada. Viimasel nädalal on unetunnid väga napid olnud, tunnen kuidas väsimus saab minust võitu ja muudab mind tusaseks ja vastikuks inimeseks. 

Pisikese printsessi uni kadus koos püsti tulemisega ära. Ta magab päeval vähem, jääb raskemalt magama, öösiti ärkab kordi ja kordi ning sööb öösel vahel isegi kolm korda. 



Positiivne on muidugi see, et ta öösiti ei nuta vaid kilkab. Ärkan tema naeru peale, vaatan, seisab voodis püsti ja vaatab mind. Talle tundub elu püsti seistes vist nii palju põnevamana, et patt oleks seda maha magada. Annan siis süüa ja võtame kaissu, vahel jääb magama, igakord ei jää. Mängib ja jutustab tund või paar ja alles siis uinub. Hommikuti ärkab ikka varakult ja naeratusega.

Pahur olen hoopis mina, sest mul on koguaeg uni ja siis ma ei viitsi midagi teha. Ennast ajab ka närvi juba see laiskus ja paha tuju. Mees muidugi ütleb tihti, et mine maga, ma tegelen ise. Tal praegu ülikoolis eksamid käsil, pluss tööl olid ka öised vahetused, ma ei taha tema unetunde veelgi kärpida. 

Alustasin postituse kirjutamist eile õhtul, aga täna on juba parem päev. Magasime öösel hästi, ainult kahe ajal oli väike piimapaus ja kell seitse ärgates olin juba täitsa energiline ja rõõmsameelne. Käisime Tamme staadionil, mees mängis kossu ja mina jalutasin pisikese printsessiga niisama ringi ja hullasime natuke mänguväljakul ka. 

Hetkel printsess magab, mees on eksamil ja ma lihtsalt olen. Õhtupoolikul lähen uuesti Tamme staadionile, seal toimub  Gustav Sule memoriaal ja ma lähen sportlasi ergutama ning äkki saan mõne uue harjutuse ka, mida tulevikus kasutada.


laupäev, 2. juuni 2018

Aparaaditehase tänavaturul

Kas sina oled Aparaaditehases käinud? Mina sinna väga tihti ei satu, aga kui seal juba olen, avastan alati midagi uut ja meeldivat, sellepärast lähen aegajalt jälle tagasi. Mis koht see siis on? Asub see  vana tehasekompleks Tartus, Riia ja Kastani tänava nurgal. Mõned aastad tagasi hakati sellest vanast kompleksist arendama kultuuritehast, tänaseks on Aparaaditehasest saanud paljude linnlaste lemmikkoht, kus saab kauplusi, toidukohti, stuudioid ja ateljeesi külastada.

Ma olen näiteks seal Muhu leiba käinud ostmas, sest hoovi sisendes on tunda nii mõnusat värske leiva lõhna, et lihtsalt võimatu on sealt ilma leivapätsita lahkuda. Maitseb see ka väga hästi. Mahemarketist olen soetanud mõned koduhooldustarbed ning pesuvahendid. Alati Laste maa&ilma poodi sisendes tahaks kõiki asju osta, kõik tooted on valminud Eestis, asjad väga kvaliteetsed ning pood ise on minu arvates ka ülinunnu. Lisaks toimub seal vahel üritusi ning õpitube emadele, nendesse ma kahjuks veel jõudnud pole. Söönud olen siiani ainult Aparaadis. Päevapraed on maitsvad ning koogid sulavad suus. Tuttavad on väga kiitnud ka Trikster Tihast, aga ma pole sinna veel sööma jõudnud.

Täna toimus Aparaaditehases tänavaturg, käisin seda uudistamas koos pisikese printsessiga. Jõudsime kohale veidi enne kella ühtteist, jäime paduka kätte. Õnneks ilmataat siiski soosis laata ning veidi aja pärast jäi sadu järele ning ka päike tuli pilve tagant välja ning kauplejad said letid kuivatada ning müüma asuda.



Müürilille täikalt ma midagi ei ostnudki. M suuruses riideid oli päris palju, silma jäi mitu ilusat kleiti, aga polnud sellist ostmistuhinat täna peal. Rahakotile hea ju. Disaini- ja käsitööturul jäid silma seljakotid, mul polegi hetkel ühtegi. Täna ei ostnud, aga jätsin disaineri nime meelde.

Tänavatoidualal oli mitmeid asju, mida oleks maitsta tahtnud, aga kõht polnud nii tühi. Mees oli ka eksamitel, kahepeale oleks rohkem jaksanud asju degusteerida. Otsustasin bataadifriikate kasuks (4.-), olid väga maitsvad, kaste oli ka hea, ostsin need Muhuritost. Alal müüdi erinevaid burgereid, burritosid, krõbedat kala, friikaid jne.


Magustoiduks ostsin Fresko vegan jäätiseletist rabarberi jäätise (2.50), oli mulle meelepärase maitsega. Toidulaada ala oli päris väike,  võrreldes teiste laatadega kus olen käinud. Ostsin koju kaasa Mõisapreili pagari seemneleiva (2.-). Müüdi veel mett, sinki, vorsti, makroone, kastmeid jne. SIP käsitööõlle alal on õlle- ja siidrisõpradele kindlasti midagi uut avastada ja erinevaid maitseid proovida, ise ma alkoholist ei hooli, sealt kärutasime lihtsalt mööda.

Laste ala paiknes Aparaaditehase sisehoovis, kahjuks oli seal kohutav tossuhais meie sisenemise hetkel, seega me tulime ruttu ära ja ma ei oska öelda, mis tegevusi seal lastele oli.

Mulle meeldis, et laadaga propageeriti keskkonnasõbraliku eluviisi ning taaskasutust. Pürgikonteinereid oli alati 3 kõrvuti - taara, biolagunevad jäätmed ja segaolmejäätmed.