laupäev, 30. juuni 2018

Maal on mõnus

Üle mitme nädala saime tulla maale minu lapsepõlvekodusse. Auto saime remondist juba kolmapäeval kätte, kõik mõlgid ja kriimud kadunud ning katkine tagatuli uuega asendatud, lisaks auto puhtaks pestud ja pigiplekkidest prii. Nüüd pargime õues pigem kohale, kust teised autod ei pea mööda sõitma, et vältida seda, et keegi meie auto uuesti ära mõlgib.

Maal on mõnus. Mulle meeldib linnas elada, aga oma hinges olen ma ikka kindlalt maalaps. Linnas jalutame ka rohkem jõe ääres ja looduses, aga samas on kaubanduskeskused, kohvikud ja muu melu samuti ainult väikse jalutuskäigu kaugusel, mis on mulle samuti meelepärane. Kuna mu mees on ka maal elades üles kasvanud, siis ka tema väärtustab väga looduses olemist ja vabas õhus tehtavaid tegevusi. Mis me siis sellel nädalavahetusel maal tegime?

Saunatasime ja vihtlesime. Pisike printsess sai jõuludeks vannilelu, mille nüüd kokku panime, uudistamist kui palju, kui sul on vannis oma vett pritsiv purskkaev. Mulle meeldib vihtlemisest rohkem see kaselõhn, mis peale enda peksmist sauna tuleb. 

Sõime kuuma suitsurääbist. Mul hakkavad praegu ka neelud tööle, kui ma selle maitsva kala peale mõtlen. See selline suvetraditsioon, et kui rääbist müüma hakatakse, siis keegi sugulastest ostab ämbri täie ja meie suitsuahjus siis vend valmistab kala. Hommikused väliköögis küpsetatud pannkoogid kuuluvad ka maal olles pühapäeviti menüüsse. Pisike printsess saab omad pannukad, mis koosnevad munakollasest ja banaanist, toormoos peale ja tema jaoks väga kuum kaup.

Saime üle pika aja mehega kahekesi koos aega veeta. Jätsime lapse tunnikeseks vanaema hoolde ja  läksime discgolfi mängima. Ma olen selles jätkuvalt suhteliselt koba ja mu mees suudab ühe viskega ketta 100 meetri kaugusele lennutada. Minu oma kukub nagu sinna samma nina alla, kui ta just kuskile vastu puud ei lenda. Nägime, et tenniseväljakule on ka võrk pandud, seega järgmisel korral reketid maale kaasa ja mängima.

Minu arvates üks parimaid asju suve juures on metsmaasikad, nii nende maitse kui lõhn on imepärane. Meil siin kodu juures metsa servas on neid marju sellel aastal päris palju. Lapsele ka maitsevad, hea peenmotoorika harjutus laualt mammude taga ajamine.

Tema on muidugi sellepärast ka õnnelik, et saab päevas kümme korda kiikuda, rattaga ringi sõita, koeri vaadata ja nüüd isegi ka veidi taga ajada. Kui koer ta nina limpsib, siis ei järgne sellele enam nuttu, vaid ainult korraks kergelt kohkunud näoilme ja kõik. Ta ei võõrasta enam üldse ja naudib vanavanemate ja vanavanavanemate ning onu tähelepanu ja näitab neile rõõmuga kõiki lolluseid mida oskab. 

Merisiga naudib ka maal olemist. Saab õues päikese käes peesitada ja ohjeldamatult ristikut süüa. Toas olles pruugib tal ainult natuke laulda, kui vanaema juba tema juurde jookseb ja midagi head annab.


Täna on küll kohtav tuul ja õues päris jahe, aga eks ongi aeg varsti tagasi linna sõitma hakata. 


neljapäev, 28. juuni 2018

9-kuuse beebi uni

Meie lapse unegraafik ja magamisharjumused muutuvad viimasel ajal lausa iga nädalaselt. On päevi, kus ta magab ainult ühe paari tunnise päevaune lõuna paiku, siis on ta õhtul seitsme aeg juba täitsa kutu ja jonnine ning läheb 19.30 ööunne, see tähendab, et ta on hommikul kella viieks nii energiline, et tahaks ärgata ja päeva alustada.

Mõni päev jällegi teeb kaks päevast uinakut ning on õhtul kell 22.00 ka veel täielik energiapall ja unest pole juttugi. Uni on emmel ja issil. Magab ta muidu kenasti oma võrevoodis algusest peale, alles hommikupoole ööd võtame kaissu, kui ta häält teeb ja ärkab. Vahetan mähkme ja kui peale söömist ei tundu laps väga unine olevat, siis meie kahe vahel uinub ikkagi kaunis kähku. Ja see on ikka veel lihtsalt nii armas ja hea tunne vaadata, kuidas ta kaisus vaikselt nohisedes magab ja laia naeratusega hommikuid alustab. Kuigi ta on päris suur laiutaja ja ma kõigun kuskil voodiäärel vahepeal, siis ikkagi on nummi. 

Sellel nädalal on ta paaril ööl suure suure kisaga ärganud. Silmad kinni, aga nutab lohutamatult. Võib olla hambad tulevad valulikult. Praegu on tal neli hammast olemas ja nende saabumisest andis märku ainult väga suur ilavool, näppude sage suhu toppimine ning paar virilat ööd, aga ei midagi hullu.

Üle poole aasta magas meie pisike printsess kõik õueskäigud lihtsalt vankris maha ning autosõidud samuti, juba turvatooli tõstes jäi magama. Nüüd pole õues unest haisugi. Ta istub oma kärus ja vaatab tähelepanelikult ümbritsevat maailma, eriti meeldib talle autosid ja inimesi jälgida ning teisi beebisid uudistada. Kui ta näeb purskkaevu või mänguväljakut, siis ta elavneb märgatavalt ja kui ma ta siis kärust välja tõstan, siis kilkab täiega. Olemegi nüüd sättinud õueskäike ajale, mil ta on ergas ning alles ärganud ega sunni vankris magamist peale. Magab kodus voodis, pole nii palav ka.

Pikemad autosõidud püüame ajastada tema une ajaks, kui mees on roolis, siis pole ka hullu kui laps üleval on. Istun siis koos temaga taga, räägin juttu ja mängin temaga ning ta püsib rahulik. Kui ma pean ise roolis olema ning pisikese printsessiga kahekesi sõitma, siis on sõidu uneajale sättimine muidugi väga tähtis. Ta võib küll mõnda aega üksinda rõõmsalt mängida, aga tavaliselt mingi hetk hakkab ikka hüsteeriliselt nutma. Tegelikult sõidan ma temaga kahekesi pigem harva ja siiani on päris hästi läinud, ainult üks autosõit oli väga kisarohke. 

Täitsa müstika, kui palju erinevaid unegraafikuid meie lapsel selle esimese üheksa elukuuga olnud on. Alguses ärkasime hommikuti alles 11.00, siis mingi hetk jõudsime eriti varajaseks, hommikul viis voodist välja kobimine oli täiesti tavaline. Mingi hetk ärkas öösel kuus korda, siis on olnud napp kuu, kus ta magas ärkamata öö läbi. Mingi aeg kakas ainult öösiti, nüüd pole seda ammu juhtunud, et öösel mähkust peale pissi midagi leiab.


Vot mille kõige järgi peab lapsevanem oma unegraafikut kohendama. Vahel on väsimus, kurnatus, pahurus, aga tegelikult on see ju nii väike ajaperiood elus, kus uni selline kaootiline on ja kaua magamine sageli kättesaamatu unistus tundub. Tulevad ajad, kus pühapäeva hommikul oma last üritan kell 10 pannkookidega voodist välja meelitada, ehee. 






Lemmik mänguväljakud Tartus

Pisike printsess on juba nii suur, et vaimustub mänguväljakutest, ega ta seal peale kiikumise veel suurt tee, nüüd oleme paaril korral liumäest ka alla lasknud, aga oleme ikka käinud erinevatel mänguväljakutel, et näha, kus mis on.
Minu lemmikud on siin:

1) Toomemäe mänguväljak
Kõige ilusama koha peal, aga sinna annab rühkida. Meie beebile meeldib seal kiikuda beebikiigul ning korvkiigus ning liivakastis asju uudistada ning liumäest issi abiga alla sõita. Hästi kaunis loodus, tavaliselt vähe inimesi ka.

2) Botaanikaaia mänguplats
Kuna me jalutame tihti Botaanikaaias, siis teeme seal mänguväljakul ka pausi. Pisike printsess saab muru peal istuda ja uudistada ning liumäest meie abiga alla sõita ning mängumajakest uudistada. Seal ongi liumägi, turnimisredel, mängumajake ja vedrukiik. Pisike, aga armsas kohas mänguplats. Ilusate ilmadega on küll enamasti kõik tegeluskohad hõivatud.




3) Supilinna mänguväljak
Asub Marja tänaval, ümbritsetud päris mitmest räämas ja vist mahajäetud majast, aga mänguplats ise on vahva. Seal on olemas kiiged, liumägi, liivakast, korvpallilaud, mängumajake, kus hea turnida. Me käime seal päris tihti, sest kodule lähedal ning seal enamasti pole kedagi või on paar põnni mängimas ega pea järjekorras seisma, kui laps kiikuda tahab.



4) Tähtvere lastepark
Kõige suurem mänguplats, kus käinud oleme, siiani küll ainult kiikumas, aga lapse kasvades saab ta seal mitmeid tegevusi teha. Olemas on mitmed turnimis- ja ronimisvahendid, liumägi, vedrukiigud, korvpalliplats, jalgrattasõidu õpperada, skatepark ning suureks plussiks on ka välikäimla olemasolu pargi serval. Kahtlemata on igas eas laste jaoks see park väga atraktiivne koht.

5) Emajõe vasakul kaldal rannas asuv mänguplats
Seal on korvkiik, mis meie lapsele palju rõõmu valmistab. Lisaks tavalised kiiged, liumägi ning erinevad välitreeningvahendid, mida täiskasvanud kasutavad treenimise eesmärgil ja pisikesed mänguvahenditena. Rannas on olemas välikäimla ning jäätiseputka ka. Soojade rannailmade aeg on melu seal päris suur ja peab ootama, et kiigele pääseks.

Raekojaplatsi Suudlevate tudengite purskkaev - lihtsalt lemmikkoht, mis köidab meie lapse tähelepanu jäägitult. Kui saab sõrmed vette pista ja ennast märjaks pritsida on rõõm piiritu.


Jalutuskäik Toomemäel

Veebileht likealocalguide.com soovitab Eestis reisida Tartu Toomemäele. Mulle väga meeldib Toomemäel jalutada, seal on igal aastaajal ilus. Täna just tegime lapsega seal jälle tunniajalise jalutuskäigu. Eriti kihvt on muidugi sügisel lehtede sees sahistada ning ilusaid fotosid teha. Lisaks looduseilule on seal ka muuseume, monumente, toidukoht ning mänguväljak ja head sportimise võimalused. Kui ma rase olin, siis oli ikka päris raske treppidest üles Toomemäele jõuda, aga hakkama sain, vahel küll puhkasin mitmeid kordi. See oli nagu iga nädalane jõuproov endale, kas ma alistan trepid või olen selleks liiga paks.

Toomemägi oli keiser Paul I kingitus ülikoolile, seda lagedat ala olid linnakodanikud kasutanud lehmade ja kitsede karjamaana. 19. sajandil kujundati sellest avalik park, mis sai kiirelt linnlaste ja turistide lemmikuks. Mis seal Toomemäel siis on?

Toomkiriku varemed - suursugune keskaegne toomkirik purustati Liivi sõja ajal ning pole sellest peale enam kirikuna tegutsenud, aga varemed on uhked. Tihti saab sinna suviti etendusi vaatama minna, sellel suvel lavastub seal minu teada etendus "Roosi nimi".

Foto: Vikipeedia
Tartu Ülikooli muuseum ja Tähetorn - ma pole aastaid kummassegi sisse astunud, aga mingi hetk mõtlesin, et oleks huvitav kõiki Tartu muuseume külastada ja oma avastustest, muljetest ka blogis kirjutada. Äkki lähima kolme aastaga saaksin kõik külastatud?


Monumente on Toomemäel mitmeid. Johan Skytte mälestusmärk asub Riigikohtu hoone ees, Skytte oli Tartu Ülikooli rajamise idee algataja. Pargist leiab veel Kristjan Jaak Petersoni, Morgensterni, Faehlmanni, Baeri ning Villem Reimani monumendid. Eelmisel suvel avastasime neid, kui Tartut tutvustavat nutimängu mängisime.

Inglisild ja Kuradisild - kui mööda Lossi tänavat üles rühkida, siis esmalt tuleb Inglisild, silla nimetus tuleb ilmselt nimetusest "inglise sild", sest Toomemäe park on rajatud inglise stiilis. Siis tuleb maja, kus mina sündisin, ehk Tartu endine sünnitusmaja, praegu on maja kasutuses Tartu Ülikooli õppehoonena. Maja taga olev Kuradisild on tumedam ja mitte nii kaunis, arvatavasti on ta oma nime saanud just vastandusest heleda Inglisillaga.

Toomemäe mänguväljak - üks meie lapse lemmikutest, sest seal ta saab teha mitmeid tegevusi.  Mulle meeldib ka, palju atraktsioone ning tavaliselt vähe rahvast ja asub imeilusa looduse keskel. Ainult sinna minek võtab tavaliselt võhmale.

Vana anatoomikum - on hetkel suletud, millalgi avatakse seal teaduse populariseerimise keskus.

Foto: Wikimapia
Musumägi - populaarne koht, kuhu kohtama minna. Appi, me polegi seal mehega koos käinud veel :D Musumäele viivad pikad trepid ning selle tipus on pinkidega vaateplatvorm.

Kassitoome - Kassiorg on endine liivakarjäär, mis on nüüd eriti populaarne koht talvel, sest seal saab arvatavasti Tartu kõige ägedama ja pikema liu lasta. Suviti on Kassitoomel kontserte ja etendusi korraldatud. Varsti tahab meie laps ka raudselt sinna "auku" mängima ja kelgutama minna.

Kohvik Rotund - mingit gurmee-elamust sealt loota vist ei maksa, aga kuna ma pole seal kunagi söönud, siis ei tea täpsemalt. Me ostame sealt vahel jäätist, kui jalutades magusaisu tuleb.

Jalutuskäigu lõpetuseks käisime hoopis teisel pool Kassitoomet Veski tänaval asuvas Mandli kohvikus. Pisike, mõnus, hubane ja väga häid küpsetisi pakkuv koht. Croissantid sulavad suus ning juustukook šokolaadiga on ka super maitsev.


teisipäev, 26. juuni 2018

Teisipäevane lobapostitus

Eilne päev möödus mul koos migreenihooga. Ei olnud meeldiv, kohe üldse ei olnud. Aastaid tagasi valutas mul pea pidevalt, kui pea valutama hakkas läksid õlad kõvaks ja mitu päeva oli raske ja rusuv olla. Nendest pingepeavaludest sain lahti siis, kui hakkasin regulaarselt korra kuus massaazis käima. Mu imetore massöör kasutas õigeid õlisid, kuppe, raksutas ja masseeris ning tema juurest lahkudes tundsin ennast alati imekergena, nagu suur ja raske seljakott oleks õlgadelt võetud. Tänu tema osavetele kätele valutas mu pea kuus ainult paar korda ja mitte nii hullusti. Peavaludest päris lahti sain rasedusega, nüüdki pole neid eriti üldse olnud kuni eilseni. Eile valutas pea nii kõvasti, et ajas iiveldama ja kergemaks läks alles peale oksendamist. Varem on mind selline tuumavalu elus ainult kolm korda tabanud. Õnneks jäi see eilsesse päeva.

TheraSpecs
Päevad on ikka rõõmusõnumeid ka toonud. Näiteks oleme jalka MMi FresGo ennustusmänguga võitnud 10 eurose kommikarbi ja 5 liitrit jäätist. Kommid on juba otsas, jäätise saame kätte meie järgmise tellimusega koos.

Ma olen nii rahul, et me sealt toidukraami koju tellima hakkasime, sest oleme seda süsteemi nüüd üle kuu kasutanud ja toidu pealt üksjagu säästnud. Ära jäävad kõik emotsioonostud, mida poes käies tihti tegema kippusime. Hinnad on päris head ning me oleme eelnevalt nädalamenüü valmis mõelnud. Puuviljade kvaliteet on siiani ikka uskumatult hea olnud, ma pole poes ammu nii suuri ja häid banaane näinud.

Jalka MMil selguvad edasipääsejad ning kojusõitjad, siiani olen neli parimat õigesti ennustanud, loodetavasti läheb täna sama hästi. Island ma olen täna sinu poolt!

Auto on remondis ja saame varsti kätte, seega nädalavahetusel saab maaaaale!





esmaspäev, 25. juuni 2018

Suvelavastused, mida tahaksin vaatama minna

Ma ei käi väga tihti teatris, tavaliselt nii kaks kuni kolm korda aastas. Eelmisel suvel käisime viimati, kui ma võitsin piletid etendusele "Tagahoovis", päris piin oli seal istuda nii rasedana, koguaeg mõtlesin vetsust :D Samas mulle meeldib väga teatris käia ning kuna ma elan nüüd Tartus, siis see on ka palju mugavam ja lihtsamini teostatav. Ma juba ootan aegu, kus pisikese printsessiga saame lasteetendusi vaatama minna.

Viimased ma ei tea mitu aastat olen alati käinud vähemalt ühte suveetendust vaatamas. Delfis oli kaart, kus kõik suveetendused ja toimumiskohad ära märgitud, vaatasin sealt üheksa teatritükki välja, mida võiks vaadata. Valiku tegin põnevate asukohtade, lemmik näitlejate ning sisu järgi. Raudselt lõpuks jõuan ainult ühte neist vaatama.

Narvas Tartu Uus Teater "Kremli ööbikud"
Endises Kreenholmi tehases jutustatakse lugu NSV Liidu muusikatööstusest ning säravast tähest Jaak Joalast, aga mitte ainult temast. See on üldistus tervest plejaadist Eesti muusikutest, omamoodi kremli ööbikutest. Laval on mulle sümpaatsed Märt Avandi ja Saara Kadak. Praegu vaatan Piletilevist, et üheteistkümnest etendusest kaheksa on juba välja müüdud. Populaarne tükk. Ja Narva on uskumatult ilus, jalutad promenaadil ja tunned ennast nagu välismaa kuurordis. 

Eesti Maanteemuuseum Must Kast "Mowgli"
Lugesin väiksena "Mowgli" raamatu täiesti kapsaks ja vaatasin seda multikat ka kordi ja kordi. Korraldajad lubavad etendust sõprusest, seiklusest, kurjusest, rõõmust, kurbusest ja inimeseks olemisest. Inimene ükskord kaob, aga loodus püsib igavesti. Lavastust mängitakse Eesti Maanteemuuseumis, kus ma pole kunagi varem käinud. Seega oleks see nagu "kaks kärbest ühe hoobiga".  Seal ligidal on veel Pizza Olive ka, lisaks kultuuriüritusele saaks kõhu parimat pitsat täis pugida.

Toris Temufi "Toomas Nipernaadi"
Pääru Oja ja Ursula Ratasepp on jällegi mulle sümpaatsed noored näitlejad. Nipernaadi filmigi liiga mitu korda nähtud, viimati sellel nädalavahetusel. Huvitav oleks vaadata Nipernaadina kedagi teist kui Tõnu Karku.

Esna mõisas Theatrum "Kirsiaed"
Esnas pole ka käinud, ainult "Naabriplikast" seda kohta näinud. Näitlevad VHK Teatrikooli XX lennu lõpetajad ehk noored, kes alles koolipingist tulnud. Äkki just teistmoodi äge vaatamine, kui ühtegi näitlejat ei tea?

Vargamäel Ugala "Kõrboja perenaine"
Ma pole Vargamäel käinud, Ugala teatris ka pole. Tammsaare "Kõrboja Peremeest" olen kohustusliku kirjandusena ikka lugenud. 

Viinistu Katlamaja Nuku "Gulliveri reisid"
Viinistus on ilus. Olen seal hotellis ööbinud, merd imetlenud, restorani toite nautinud, aga teatris käinud pole. Aga tahaks! Seiklusrikas lavastus, mille lavastanud Taavi Tõnisson ning nimiosas Anti Kobin võiks olla just see, mis mind taas Viinistusse viib.


Hüüru mõis "Kuuvarjutus"
Mati Undi geniaalsed tekstid, Anne Veesaar ja Ülle Lichtfeldt on midagi palju enamat, kui lihtsalt Õnne tänava Mare ja Are. Kus see Hüüru mõis veel asub?

Tartu toomkiriku varemetes Vanemuine "Roosi nimi"
Lavastaja on öelnud: "See lavastus räägib otsimisest ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud" Kuna toomkiriku varemed meil peaaegu koduõues, siis oleks ju hea vaatama minna.

Prangli sadamakuur "Eestirand. Lootuse kursil"
See teatrisse minek oleks nagu ekskursioonile minek. Meretransport viib saarele, vaatad seal ringi, näed etendust ning pärast tuuakse mandrile tagasi. Aga mulle kui kergelt merehaigeks jäävale on suht riski värk, kui on suur tuul ja lainetus, mis elamuse ma sellest saan? Surmahirmu ja iivelduse?

Kui ma just Bingoga ei võida, siis igale poole me ei lähe. Aga kui olen kuskil käinud ja midagi näinud, siis sellest saab mu blogis lugeda. Pisike printsess peaks nii armuline ikka olema, et laseb emme üheks õhtuks teatrisse :D

reede, 22. juuni 2018

Jätame jaanid vahele!

Sellel aastal tulevad jaanid teistmoodi. Vaadates kuidas inimesed asju ja perekondi autodesse paigutavad ja poest ostukäru täite viisi liha ja alkot välja veavad ei valda mind mingit kurbust, et me ise jääme linna, ei mingit saslõkki, jaanituld ega jaaniusside otsimist. Natuke kahju on sellest, et sõpru ei näe, keda muidu ikka kasvõi korra aastas tünnikal kohtan.

Meie auto ootab ikka nukralt õuel, millal lõpuks ometi remonditöökoda helistab ja ütleb, et jupid on kohal, tooge auto parandusse. Nii palju jama ja plaanide muutusi, sest meie autole tagurdati otsa, aga sellest juba kirjutasin eelmisel nädalal. Kõik lõpuaktused olen pidanud ka vahele jätma, mis muidu kindlalt plaanides olid. Kurb.

Mees on ka nädalavahetusel tööl ja jõuab alles õhtuti peale kaheksat koju, seega ei plaani me linna jaanitulele Raadile ka minna. Õnneks on tal veel ainult kuu tööl käia, siis saab sama palju puhata ja sügisest saab temast ka õps, mis tähendab, et järgmised suved saame juba pidevalt koos puhata. Ojeee.

Ma võin vabalt jaanipäeva jalkat vaadates ja pisikest printsessi taga ajades veeta. Ta on viimaste päevadega nii palju uusi asju tegema hakanud, täitsa suur tüdruk juba, ega see kümnes minisünnagi enam kaugel ole.

Täna sai ta pahaseks. Kui ta raekoja purskkaevu näeb või kuuleb, siis ta tahab kohe sinna. Täna kordus sama, aga kuna 7 presidenti Tartus, siis see ala oli aedadega piiratud ning sinna ei lastud. Algus kiskus pisikesel printsessil näo jonniseks ja virises veidi, aga see vaibus ruttu, istus lihtsalt tuima näoga kärus ja põrnitses enda ette. Rõõmustas alles siis kui Toomemäe mängukale jõudsime.

Aga head jaani ja sõitke ainult kainelt!



neljapäev, 21. juuni 2018

Tartu Botaanikaaias

Ma jalutan väga tihti läbi Botaanikaaia, kui kesklinnast koju kõnnin, mõtlesin, et võiks sellest ilusast kohast nüüd eraldi postituse ka teha. Samuti uudistan ma seal tihti, kui pisike printsess kärus magab, hea rahulik jalutus keskkond, mis pakub ka ohtralt silmailu. Kui laps on ärkvel, siis saab seal murul möllata või mänguväljakut uudistada kuigi ta on sealsete atraktsioonide jaoks veel liiga väike. Nägin just reklaami ka, et botaanikaaed kutsub 27. juunil tähistama juba 215. aastapäeva. Algselt asus botaanikaaed seal, kus praegu on Tiigi tänava park, praegusel kohal on aed juba 1806. aastast.

Avamaakollektsioonide vaatamine on tasuta, kes soovib kasvuhoonetesse sisse minna peab maksma 3.-, sooduspilet on 2.- ning perepilet 8.- Kodulehelt tasub üle vaadata, kellel on tasuta sisenemise õigus. Näiteks Tartu Ülikooli üliõpilased külastuse eest maksma ei pea.

Taimekogud asuvad mitmes erinevas hoones ning suurel õuealal. Kasvuhoonekollektsioonid on jagatud nelja erineva kliimaga ossa - palmihoone, troopikahoone, lähistroopikahoone ning kõrbetaimede hoone. Palmihoonest teistesse osakondadesse pääseb liftiga. Lisaks taimedele oli vahva vaadata ka kilpkonni ja papagoisid.

Botaanikaaia kasvuhoonedes polnud ma aastaid käinud, oli põnev ja õpetlik avastusretk. Näiteks sain ma teada, et Palmihoone on Baltimaade kõige kõrgem kasvuhoone  oma 22 meetriga. Palme on nii Aafrikast, Euroopast, Aasiast kui Ameerikast. Vanim taim on lausa üle 100 aasta vana.






Avamaakollektsioonid on samuti kindla süsteemi järgi, on näiteks rosaarium, pojengide aed, ravimtaimede aed jne. Aiast leiab näiteks Eesti jämedaima hariliku vahtra. Metsik töö ikka sellist suurt ja liigirohket territooriumi üleval pidada, igal taimel ju omad eripärad, millega arvestama peab.




Rosaarium on minu arvates kõige ilusam koht. Kui roosid õitsevad on seal lummavalt kaunis, roose on seal umbkaudu 250 erinevat sorti.




Pojengide aeda tasub praegu jalutama minna, kõik lilled õitsevad. Istutatud on nad peenardele õite värvuse järgi. 


Lisaks taimedele leiab taimede vahelt ka mitmeid skulptuure. Kui eelmisel aastal elukaaslasega "Tartus on rohkem" nutimängu mängisime oli vaja Leedu neiu kuju aiast üles leida. Tegime vist neli ringi kogu territooriumile peale, aga ei leidnud. Tegelikult oli see väga suur kuju ja täpselt aia keskel, kust me mitmeid kordi mööda jalutasime. Täitsa totud.


Aianurgas on olemas ka mänguväljak, et pere pisematel lõbus oleks. Seal saab ronida, liugu lasta ja niisama liivalosse ehitada ning kiikuda ka. Kindlasti meeldib lastele tiigi ääres peesitavaid parte vaadata ning kasvuhoonedes eksootilisi kilpkonni uudistada.



Me tahaksime suve lõpus perega fotograafi juurde minna, et teha printsessi esimese sünna puhul pilte, praegu leiangi, et botaanikaaed võiks olla see koht, kus fotosessioon toimuda võiks. 

Pesu ostmas...

Olen juba mitu kuud hoogu kogunud, et pesu ostma minna, peale rasedust ja imetamist polnud mul enam üldse ettekujutust, mis suuruses rinnahoidjaid ma kandma peaksin. Millalgi Lindexis proovisin ühte ilusat pesukomplekti, aga see ei istunud ikka üldse selga ja ma ei viitsinud tol hetkel ka hakata erinevaid suuruseid proovima, et aimu saada mitme korvi võrra tissid siis kasvanud on.

Kuna nüüd oli olukord koduses pesusahtlis juba kriitiliseks muutunud, siis jätsin lapse mehe hoolde ja läksin ostlema. Mees jäi põnevusega koju ootama, ehee! Ma kandsin varem hästi palju BonBon Lingerie firma pesu, aga mingi hetk nad sulgesid oma Lõunakeskuses asuva esinduspoe ning kolisid Küüni tänavale. Seal tundusid hinnad kõrgemad ning ka selle poe sulgesid nad kaunis kähku, seega Tartus polegi neil enam esinduspoodi kahjuks. Epoest küll saaksin tellida, aga mulle meeldib enne ostu asju selga proovida.

Viimastel aastatel olen oma parimad pesukomplektid kõik Tasku Change pesupoest ostnud. Ma ei tea miks ma üldse vaatan Lindexisse, New Yorkerisse ja H&Mi, kui sealt pärit pesu ei istu kunagi nii hästi seljas. Eks hinna pärast ikka.

Seekord seadsin kohe sammud Change poodi, seal on alati imetore teenindus. Teenindaja mõõtis mind üle ja ütles kohe, mis suuruses pesu mulle läheb. Valisin mudelid välja, panin selga, teenindaja kohendas paelad parajaks ja andis oma hinnangu, vajadusel tõi väiksema/suurema suuruse. 

Veendusin veelkord selles, et pesu tuleb osta poest, kus müüjad on vastava väljaõppe saanud ning oskavad täpselt ideaalselt istuvat pesu soovitada ning näpunäiteid jagada. Valisin ühe mudeli ostmiseks välja, pesu pakiti esmalt ilusasse paberisse ja pandi paberkotti ning raputati sinna veel veidi lõhnapärleid. Teenindaja andis juhiseid, kuidas pesu pesta, et see kaua ilusana püsiks ja vormi hoiaks ning lahkusin õnnelikult poest. Küll 50 euro võrra vaesemana, aga ilusa pesu võrra rikkamana.

Mulle muidu poodides käies ei meeldi, kui teenindaja kohe ligi tuleb ja abi pakub, aga pesupoes on see küll vajalik. Üldse ei tasu häbeneda, et pead ennast müüjale pesu väel näitama ja ta sul pesu kohendada aitab. Ilma abita ei oleks ma küll nii hästi selga istuvat pesu leidnud.

teisipäev, 19. juuni 2018

Mida kinkida esimeseks sünnipäevaks?


Meie pisike printsess saab paari kuu pärast aastaseks. Pidu meie õuel! Paljud uurivad juba praegu, mida talle kinkida võiks. Veetsingi siis täna paar tunnikest lastekaupade epoodides, et leida ideid, mis mänguasjad meie lapsele võiks varsti mängimiseks sobida.
Teen siia ka nimekirja, äkki keegi saab ideid või oskab soovitada, mis valmistaks aastasele suurt rõõmu, aga samas võiks asjal olemas olla ka õpetlik aspekt.

1) Toksimismäng - Jänes ja seened
Mäng, mis arendab lapse käelist osavust ning käe ja silma koostööd. 

lelunurk.ee

2) Häälepusle 
Kui pusleklots korrektselt oma kohale asetada, siis teeb lemmikloom häält. Selliseid puslesid on väga palju erinevaid - nii loomade, lindude kui muude figuuridega.
lelunurk.ee

3) Puidust riietumispusle
Loomapusle puidust karbi kaanele saab laduda puslet ning luua riietusega erinevaid tegelaskujusid. Väga nunnu mänguasi minu arust.
lelunurk.ee
4) Pusleklotsid
Kuus puidust puslet ühes, arendavad lapse rääkimise- ja sorteerimisoskust ning värvitunnetust.
lelunurk.ee
5) Magnetiga kalapüügimäng
Jällegi nii äge idee. Treenib käeosavust ja kannatlikust ka.
lastekaup.eu
6) Rütmipillide komplekt
Lihtne ja kaasahaarav vahend, millega laps saab meloodiaid tekitada. Samas vanematele võib olla ei meeldi, kui laps pillimänguga pidevalt tegeleb.
lelunurk.ee

7) Hüppeloom
Külas sai pisike printsess proovida seal poni peal istumist, mina turvasin muidugi. Ta oli väga sillas sellest.
lastekaup.eu

8) Kiikhobune
Kõikidele lastele meeldib vist kiikuda, ma ise veetsin lapsena kiikhobusel küll palju aega.
lastekaup.eu

9) Pallimeri
Suuremad on kindlasti ägedamad, aga selline pisike sobib väiksemasse korterisse.
lastekaup.eu

10) Liumägi
Oleks ju vahva, kui saaks alati liugu lasta kui tuju tuleb, mitte oodata mänguväljakule minekut.
lastekaup.eu

Mulle jäid esimese hooga silma sellised mänguasjad. Õnneks meil lapse sünnipäevani veel veidi aega, saame mõelda ja veel ideid koguda. Selle oleme küll ära otsustanud, et suurt pidu kuskil mängumaal ei tule, vaid kutsume sugulased ja sõbrad koju pidutsema.












Beebiriided teiselt ringilt

Kui ma satun kaubanduskeskusesse, siis ma tahaksin põhimõtteliselt alati ka lasteriiete poodidesse sisse astuda ja pisikesele printsessile midagi osta. Ma nüüd juunis püüan oma ostutuhinat kontrolli all hoida ning lubasin endale, et sellel kuul ostan talle riideid ainult kirbukatest või täikadelt ning mõtlen enne igat ostu,  kas seda asja ikka on vaja?

Meie 9-kuune laps on 74cm pikk, seega oleks vaja hakata riideid vaatama, mille suurus on 80cm. Palju asju on juba olemas ka, aga mõned bodyd ja tudukad on vaja juurde osta. 

Käisin jälle Põnnilt Põnnile laste kirbukas, seal on väga palju ilusaid asju, aga suurust 80 oli päris keeruline leida, eriti selliseid riideesemeid, mida reaalselt väga vaja oleks. Eks 74 - 80 suuruses riided saavad ka meie kodus kõige rohkem vatti, sest pisike printsess roomab, käputab ja lödistab toitu ning paratamatult peale kasutamist ei ole asjad enam väga hea väljanägemisega ning osad asjad leiavad ka tee prügikasti.

Mõned asjad siiski ostsin, tavaliselt leiangi kirbukatelt pigem pükse ja kleite, kui bodysid ja tudukaid.


Ma ise kogun alles hoogu, et meie lapsele väikseks jäänud riided ära sorteerida ning kirbukal boks rentida. Siiani olen asju müünud osta.ee oksjoniportaalis ning müük on päris hästi õnnestunud. Kõik Bredenkidsi asjad osteti poole kallimalt, kui minu määratud alghind oli. Eelmisel aastal käisin korra Emajõe kirbuturul äritsemas, peaks sellel aastal ka vist minema.

Mis teie oma lastele väikseks jäänud riietega teete?





esmaspäev, 18. juuni 2018

Kontserdil 5 isamaalist laulu

Ma olin 2-aastane, kui Tartu laululaval Alo Mattiseni viite ärkamisaegset laulu esmakordselt avalikult esitati. Nüüd 30 aastat hiljem läksin ma oma perega sinna samma lauluväljakule, et neid laule võimsal juubelikontserdil kuulata. Kas teie oskate kohe nimetada kõik viis isamaalist laulu?

Kohe esimesena on mul keelel "Eestlane olen ja eestlaseks jään", teisena meenub "Sind surmani", nimetada oskan veel "Kaunimad laulud", aga "Mingem üles mägedele" ning "Isamaa ilu hoides" kõlavad küll tuttavana, kui neid kuulen, aga ise nimetada ei osanud, et need viie isamaalise laulu hulgas on.

Ürituse eestvedaja on Ivo Linna, talle kohe sobivad sellised eestlusest kõnelevad laulud. Ostsin piletid paar päeva enne toimumist, täispilet 14.-. Tegelikult pabistasin ma seekord kontserdile minnes rohkem, kui kunagi varem. Pisike printsess tuli ju meiega kaasa ning meil polnud vähimatki ettekujutust, kuidas ta seal käituda võib.

Kontsert algas 20.00, hakkasime kodus täpselt tund varem liikuma, äge oli vaadata, kuidas Eesti lippudega inimesed kõik laululava poole suundusid. Võtsime endale koha üleval mäel murulapil, sinna olidki kogunenud lastega vanemad, kärusid ja beebisid oli palju. Kuna kontserdiala oli ka väga suur, siis ma tundsin ennast täitsa hästi, pisike printsess uudistas teisi tittesi ning nägin, et vajadusel saab temaga kaugemale aia äärde jalutama minna, et ta teiste kontserdielamust ei rikuks oma nutuga näiteks.



Aga nutust polnud eile õhtul juttugi. Kui 20.15 esimese lauluna kõlas "Isamaa ilu hoieldes" jäi meie laps magama ning unemaal oli ta peaaegu tunnikese. Peale avalaulu pidas linnapea kõne ning lauluväljaku tuli süüdati "Ei ole üksi ükski maa" saatel.

Esinesid värske superstaar Uudo, Ines, Tõnis Mägi, Kare Kauks, Reet Linna, Toomas Lunge, Hardi Volmer, Riho Sibul, Ott Lepland, Ivo Linna ja teised. Mulle kontserdi esimesest poolest meeldis kõige rohkem, kui Ott oma laulu "Kuula" laulis ning vana hea "Maa tuleb täita lastega".

Ühel hetkel ärkas ka pisike printsess ning asus kontserdi melu nautima, talle meeldis tuld jälgida, ronida ja muru näppida, kulli mängivaid lapsi jälgida ja niisama issi süles ringi vaadata.

Kui alustati viie isamaalise laulu laulmisega oli rahvas juba väga häälekas ja laulis kaasa ning lipud lehvisid uhkelt. Kui viienda lauluna tuli "Eestlane olen ja eestlaseks jään", siis tuli kananahk küll peale, selline võimas tunne. Pisike printsess pole meil muidu laulja olnud, aga kui selle laulu refrään tuli, siis ta hakkas omas keeles ka kaasa laulma, see oli väga naljakas.

Lõpetuseks lauldi veel kahel korral "Ei ole üksi ükski maa", peale seda jalutasime koos tuhandete teiste linnlastega koos koju. Pisike printsess haigutas kärus küll mitmeid kordi, aga magama ei jäänud. Kodus itsitas ka veel tunnikese, enne kui napilt enne südaööd ta lõpuks magama saime.

Oli ilus kontsert, aitäh korraldajatele, meie pere jäi rahule. Saime ka kindlust, et pisikese lapsega on võimalik üritustel käia küll. Kuigi muidugi ei tea, kuidas järgmisel korral läheb.

laupäev, 16. juuni 2018

Tartu Tänavatoidufestival, Tadaa! Festival

Kui paar nädalat tagasi käisin pisikese printsessiga Aparaaditehase tänavaturul, siis nüüd laupäeval külastasime sama kohta juba terve perega, nimelt toimus Aparaaditehase ümbruses Tartu Tänavatoidufestival. Festival toimus ka eelmisel aastal, aga siis ühepäevasena, nüüd on asi veel suuremalt ette võetud ning head toitu ning festivalimenu saab kahel päeval nautida, soovitan homme külastama minna.

Kuna oli väga soe ja me ei tahtnud pisikese printsessiga väga kaua päikese käes ning rahvasummas olla, siis kõik müüdav meelde ei jäänud ja maitsesime ainult mõnda toitu, aga üritus oli vahva. Isu tekkis päris paljude söökide järele ning usun, et igaüks leidis endale midagi meelepärast.

Meie maitsesime minipannkooke, bataadifriikaid, kalja, limonaadi ning vahtrasiirupi kreekapähkli jäätist. Pannkoogid olid väga head, need pannukad on Hollandi päritolu tänavatoit, mida valmistatakse nunnul pannil ning küpsevad väga kiiresti. Samuti jäime väga rahule limonaadi ning kalja ostuga, kustutasid janu ning olid meeldiva maitsega. Bataadifriikates olin seekord pettunud, ostsin ka Aparaaditehase tänavaturult sama toitlustaja käest neid, aga siis olid palju paremad, seekord olid euro võrra kallimad ka.

Minipannkook
Toimub ka konkurss "Hea Eesti peotoit", mis on inspireeritud vabariigi 100. sünnipäevast. Festivalil osalevad toitlustajad valmistasid ühe võistlusroa ning rahvas valib oma lemmiku. Osaleti näiteks selliste roogadega: friteeritud maks, suitsuräime taco, rabarberi limonaad, rukkileivajäätis, Eesti kujuline prinditud pannkook.

Roheline mõtteviis oli üritusel jällegi väga au sees. jäätmekäitlus oli hästi organiseeritud ning toitu serveeriti ainult biolagunevatelt või taaskasutatavatelt nõudelt ning jooke pakuti ainult panditopsides.

Samal ajal samas kohas toimus ka Tadaa! Festival ehk rahvusvaheline tänavaartistide festival. See on suurim Eesti tänavaartistide festival, kus näeb rahvusvahelisi esinejaid. Kindlasti oli seal väga ägedaid esinejaid, aga kuna viibisime festivalialal ainult tunnikese, siis nägime ainult pildil olevaid esinejaid ning kolle, kes rahvaseas ringi käisid. Meie pisike printsess uuris neid üksisilmi, kui nad tema vankri juurde roomasid, aga oli lapsi, kes täiega nutma hakkasid ning kartsid neid elukaid.


Koju läksime läbi kesklinna, ostsime Kaubamaja eest maasikaid ning vaatasime veidi aega raekojaplatsis toimuvaid rannavõrkpalli võistluseid, pisike printsess hullus jälle, kui purskkaevu nägi ja seal veidi vett pritsida sai. Pisike Island mängis ka Argentiinaga viiki, mis minu arvates super saavutus. Homme lähme laululavale kontserdile 5 isamaalist laulu, mõnus nädalavahetus.

reede, 15. juuni 2018

Discgolfi mängimas

Täna oli jällegi mõnusalt soe ilm ning olime pisikese printsessiga päris kaua õues. Kui ta näeb raekojaplatsis olevat suudlevate tudengite purskkaevu, siis ta hakkab naerma ja siplema. Lasime tal siis purskavat vett katsuda ja natuke märjaks saada ning kilgata.

Mööda Emajõe äärt jalutasime Tähtvere Puhkeparki discgolfi raja juurde, sest mehel oli sõbraga mäng kokku lepitud. Pisike printsess jäi kärus tuttu ja ma harjutasin ka veidi viskeid, selles mängus olen ma küll suht koba ikka, aga minu arvates on see üks väga vahva suvine ajaviide. Soovitan kõigil raja alguses olevast kaardist pilti teha, siis on lihtsam aru saada, kuhu liikuma peab. Samuti tuleks rajale minna kinniste mugavate jalanõudega, sest liikuda tuleb nii rohus, heinas kui liivas.



Mis mäng see discgolf siis on? Lühidalt öeldes taldrikugolf. Mänguvahenditeks on lendavad taldrikud, mis tuleb võimalikult väheste visete arvuga korvi saada. Tähtveres on 18 korviga rada, mis on avalikuks kasutamiseks ning kõikidele tasuta. Mängitakse spetsiaalsete ketastega, neid saab Puhkepargist laenutada ka, kes tahab mängimist proovida. Meil on oma kettad, sest oleme päris tihti mänginud. Kettad jagunevad kolme gruppi, on kaugmaakettad, keskmaakettad ning lühimaakettad. Meil keskmist varianti pole, kuna ma väga proff pole, siis ketta süüks ei saa küll visetel midagi ajada. Kõige kaugem korv on viske kohast 136 meetri kaugusel ning kõige lähem 45 meetri kaugusel.

korv, kuhu ketas tuleb sisse visata

Väga äge oli vaadata, kuidas kolm pensionäri ka seda mängisid, nende jutust sain ma aru, et iga nädalane kohtumine neil sellel rajal. Rajal oli veel üks teismeliste tüdrukute grupp, kes pidas nii ühe neiu sünnipäeva. Seega mäng sobib igas vanuses ja vormis inimestele. Meie pisike printsess vaatas, kuidas kettad lendavad ning vahepeal sai kettaid näppida ja kärust maha visata.

Olen käinud mängimas ka Kubija ja Jõulumäe rajal, viimane neist on ikka ülivinge. Olen väga rahul ka Tähtvere rajaga, mis meie kodust mõnusa jalutuskäigu kaugusel.





kolmapäev, 13. juuni 2018

Mu auto mõlgiti ära

Eilne taevas oli ärgates nii hall, ma poleks uskunud, et minu päev sama nõmedalt hall tuleb. Algas ju kõik nii paljutõotavalt, pisike printsess magas öösel hästi, mehel oli ülepika aja töölt vaba päev ning ülikool ka selleks aastaks läbi. 

Mu pass ja ID-kaart aeguvad kuu lõpus, tõttasin hommikul Politsei- ja Piirivalveametisse neid uuendama. Tahtsin jala minna, aga poolel teel kiskus ilm väga vihmaseks ja osa teed sõitsin bussiga. Kodulehelt vaatasin, et büroo avatakse kell 09.00, olin 08.45 kohal ja uksed olid juba avatud ning ametnikud töötasid. Ju vaatasin kellaaegu ikkagi valesti. 

Olin kuulnud meeletutest järjekordadest, olin selleks valmistunud ning ajakirja kaasa võtnud. Tegelikult läks väga hästi, peale seda kui fotoboksis oma õudukad pildid valmis sain, ootasin ainult 15 minutit ja oligi minu kord oma pass ja ID-kaart pikendada. Maksis see lõbu 50.- ning ootan nüüd kirja, millal dokumentidele järele peab minema.

Väljudes oli vihma sadu veel tugevnenud, bussipeatusesse jõudes olin juba suht märg, Kaubamajast ostsin vihmavarju ning kiirustasin koju, sest pisikesel printsessil oli eile Arenas viimane ujumistund. Sealt koju jõudes parkisime auto õue, just enne meid keeras õue alale veel üks võõras auto ja mina kohe ütlesin mehele, ei tea kas tal üldse parkimisluba on. 

Elame nimelt majas, kus õuealal on eraparkla ning auto esiklaasil peab olema parkimisluba, selle puudumisel on trahv 40.- Igale korterile on väljastatud üks parkimisluba. Luba tal polnud, rohkem ma sellele ei mõelnud, panin pisikese printsessi just lõunaunne, kui uksele koputati.

Üks mees küsis, kas õues olev Volkswagen on meie ja, et ta noh tagurdas sinna otsa kogemata, see sama tüüp, kes loata parkis. Ma läksin nii paanikasse, tormasime siis mehega õue, tagatule korpuse punased killud igal pool, pluss veel mõned pisemad mõlgid ja kriimustused. Õnneks mitte midagi väga kohutavat, aga ikkagi.  Tüüp ütles ka, et noh ta ei tea, kuidas see protseduur käib, et mis edasi saab.



Mina tean, et tuleb kindlasti vormistada paber, kus kirjas - mis juhtus, kuidas juhtus, kes süüdi ja nii süüdlase kui kannatanu andmed ning autoandmed, sest mina tahan ju, et auto kiirelt korda tehakse.  Kuna olen kannatanu, siis maksma ma ei pea õnneks sentigi. Vormistasime paberi ära, kogu asjaajamine jäi minule. 

Helistasin oma kaskokindlustusse, sealt öeldi, et helistaksin oma tavalisele liikluskindlustajale. Liikluskindlustuse Fondi lehelt vaatasin järele, millise firma kindlustus süüdlasel on. Sain telefoni teel juhtumi registreerida, arvasin, et saan oma auto Volkswageni esindusse viia, aga kuna garantii enam ei kehti ning kindlustuse lepingupartnerite hulka Möller Auto ei kuulu, pidin valima kolme teise variandi vahel. 

Kuna Ropka rajooni ma ei tunne üldse, siis viisin Vahi tööstuspargis asuvasse töökotta, seal tehti mu lubadest, auto tehnilisest passist koopiad, samuti juhtumikirjeldusest ning täitsin veel ühe paberi, kus pidin joonise tegema, kuidas kõik juhtus ja veelkord andmed esitama jne. 

Nüüd ootan töökoja kõnet, kes saatis kindlustusele oma hinnakalkulatsiooni ja kõik mu dokumendid. Kui nad saavad kinnituse, siis saan remondi aja broneerida. Oli seda jama nüüd lõpetamiste ja jaanipäeva paiku vaja?


esmaspäev, 11. juuni 2018

Ojeee, jalka MM algab

Juba sellel nädalal antakse avavile jalgpalli maailmameistrivõistlustele Venemaal, ma juba nii ootan. Ma pole väga suur jalkafänn, ma ei tea unepealt kõiki fakte nimetada, aga mu mees teab, ehee. Me täiendame teineteist, tema teab jalgpallist ja tennisest kõike, ma enamusest teistest spordialadest. Kui ma ise saan valida, mis pallimängu mängida, siis eelistan saalihokit, korvpalli ja võrkpalli jalkale, aga tugitoolisportlasena on jalgpall põnev.

Maailmameistrivõistluseid ikka vaatan, kindlasti mitte kõiki mänge, aga poolfinaale, finaali kindlapeale ning lisaks oma lemmik meeskondade omi või lihtsalt, kui on aega ning pisike printsess laseb jälgida. 

Aga ma tean väga paljusid peresid, kus see MM kindlasti pingeid tekitab, sest kaaslane tahab mänge vaadata, aga naisele või mehele see ei sobi. Oleks üks õhtu, aga kuu aega järjest, kohutav. Eks tuleb muidugi spordikaugeid naisi ka mõista ning mõni mees pagebki kuuks ajaks pubisse õlleklaasi taha telerit vaatama ning jätab pere hooletusse. Õnneks meil nii pole. Tore on õhtuti snäkivaagna taga oma lemmik meeskonda toetada, kuna eelistused enamasti ei kattu ka, siis saab teineteist tögada, kui niiöelda minu meeskond värava lööb. Ennustustabeli tegime valmis, võitja auhinnas pole veel kokku leppinud.

Ma ei tea, kes võidab, aga on meeskondi, keda pooldan rohkem. On nad siis mänguliselt nii võimsad või mingil muul põhjusel sümpaatsed.

Island - esimest korda MMil, nad on nüüd oma 350 000 elanikuga ka väikseima rahvaarvuga riik, kes MMile kfalifitseerunud. Kaks aastat tagasi osalesid nad esmakordselt Euroopa meistrivõistlustel ning jõudsid veerandfinaali ning saatsid Inglismaa koju. Maailm hullus ning pisike Island sai meeletu tähelepanu osaliseks. Loodan, et nad kordavad oma ime ka sellel aastal.

me.me
Uruguay - mulle meeldib Luis Suarez.

Hispaania - alati meeldinud, tugeva kaitseliiniga energiline võistkond, kelle tähtmängijaks Sergio Ramos. Kas kogenud mängumehed ning noored kuraasi täis talendid suudavad koostöö klappima saada ning pallid võrku sahistada? Võiksid ju. Esimene vastane on kohe Portugal.

Prantsusmaa - olen alati Prantsusmaad pooldanud, võivad võita oma teise maailmameistritiitli, aga võivad ka hävida.

Brasiilia - alati favoriidid, aga juba 16 aastat kullata. Brasiilia fännid suudavad mängupäevast korraldada tõelise peo. Pelé raamat oli huvitav, soovin Brasiiliale edu.

Rootsi - ma pole selle meeskonna tegemistega eriti kursis, kunagi aastaid tagasi, kui ma gümnaasiumis käisin mängisid seal ilusad kutid ja peale seda jäänud külge kuidagi see komme Rootsit ka natuke fännata. Suht tobe põhjus küll. 

Belgia - Belgial tunduvad praegu head ajad olevat, kvalifikatsiooniturniir läbiti ühegi kaotuseta. Võiksid musta hobusena murda jalgpalli suurriikide sekka.

Ja Itaaliat pole, nuuks!

pühapäev, 10. juuni 2018

Puiduait ja tünnilaat

Vahel küsitakse viktoriinides või mälumängudes, kus on Eesti tünnipealinn? Kuna tünnilaat toimub nüüd juba 19. korda, siis on enamus eestlasi sinna sattunud või vähemalt kuulnud, et selline üritus jaanipäeva paiku aset leiab. Julgen arvata, et kes Puiduaita on külastanud leiab tee sinna ka tagasi, lihtsalt niivõrd ilusaid asju leiab sealt hubasest majast. Kus see tünnipealinn oma tünnilaada ja Puiduaidaga siis ikkagi asub?

Õige vastus on, et Avinurmes. Varem kuulus see piirkond Ida - Virumaa alla, nüüd peale valdade liitumisi, on see tükike Jõgevamaast. Tünnilaat pakub kohalikele kauplemisvõimalust, ettevõtjad ja käsitöömeistrid saavad oma toodangut tutvustada ning isetegevuslased pillimängu, lauluhäält ning tantsusamme näidata. Laata külastab umbes 15000 inimest, alati kohtab seal palju tuttavaid ning leian midagi meelepärast, mida maitsta või osta. Arvatavasti veedame oma jaanipäeva ka sellel aastal just seal.

Kui mul on pea tühi, mida sünnipäevaks või pulmadeks või muuks tähtpäevaks kinkida, siis Puiduaidast leiab alati tooted, mis kingituse saajaid väga rõõmustavad. Lisaks pakutakse seal maitsvat sööki, saab õpitubades uusi oskuseid omandada ning koolitusi või pidusid korraldada.

Näiteks saab sealt osta puidust käekotte, laias valikus korve, karpe, saunatooteid, valgusteid ning isegi maalitud kalosse. Ma ei satu sinna väga tihti, aga kui käin on alati midagi uut ja nii vahvat, et tahaks endale ka.


Meil on kodus kasutuses väga palju Puiduaidast pärit tooteid, näiteks piimakann, korvid, kandik, võtmekapp, kibu, soolatoos, vannitoa redel jne.



Minu rõõmuks on neil ka väga palju puidust mänguasju, varsti saame pisikese printsessiga koos seal osturetkel käima hakata. 

puiduait.ee





Paljad varbad

Kui meil beebi septembri alguses sündis olid ilmad veel üsna ilusad ning toas tundus nii jahe, et peaks ahju kütma, alles kuu lõpus. Muidu oli toas nii 22 - 23 kraadi, oli veidi murelik, et äkki beebi jaoks on seda liiga vähe. Mu ema ütles, et beebit ei tohigi liiga palavaga harjutada, siis magab halvemini ning jääb kergemini haigeks. 

Meile mehega meeldib suvel magada aken lahti, et toas ikka õhku oleks ja palavusest pea valutama ei hakkaks. Pisike printsess jagab meie eelistust, aga tema tahab praeguse soojaga magada mähku väel ning enamasti ka ilma tekita ning aken peab kindlasti lahti olema. Endal vahel teki all tunne, et täitsa külm on, roningi siis voodist välja ning panen lapsele teki peale. Paari minuti pärast on ta selle minema lükanud ja paljad varbad paistavad võrede vahelt. 

Me oleme juba nii harjunud, et õues käies on meie laps ka üks kõige paljamaid, ta on viimase kuu jooksul sokke ainult paar korda kandnud. Mulle võib ju tunduda, et õues on jahe ning otsustada, et on sokikandmise päev, aga kui pisike printsess leiab, et on piisavalt soe küll, võtab ta sokid ära ja mängib oma varvastega. Talvel pidi mu vanaema peaaegu rabanduse saama, kui nägi et talvekombe all oli lapsel ainult meriinovillast kombe ja sealt seest puges juba üks paljas beebi välja. 

Me oleme nüüd üheksa kuuga päris hästi beebi riietamise käppa saanud, meile vähemalt tundub nii.  Me saame aru, et ta eelistab pigem vähem riideid, kui rohkem. Viimasel ajal panen talle nii mitu riidekihti kui endalegi. Kahjuks võõrastele tundub see hoopis sellisena, et me tahame oma last ära külmetada või meil on lihtsalt suva, mis lapsel seljas. Ma olen nii tüdinenud olukordadest, kus täiesti võõras inimene tuleb ütlema, et pane oma lapsele rohkem riideid selga, ta võib haigeks jääda.

Täna oli õues 22 kraadi, käisime printsessiga võistluseid vaatamas. Statkal polnud tuult ollagi, lapsel oli seljas lühikeste varrukatega body, poolpikad retuusid ning rannamüts. Kotis oli meil veel lisaks pusa, vest ning pikad püksid. Jah, ma tundsin ka, et ükshetk tuli kerge tuul ja temperatuur langes paar kraadi, tädike, kes meie lähedal võistlusi vaatas, tuli kohe meie juurde ja teatas: "Pane lapsele sokid jalga, külm on!" Mina ütlesin siis vastu: "Tal pole sokke kaasas, suvi on ju!" Oi milline sajatamine seejärel lahti läks, ma olevat hoolimatu ema. Hea, et võõrad teavad täpselt, millal peaksin oma lapsele sokid jalga panema.


Peale selliseid vahejuhtumeid lohutan ennast sellega, et meie pisike pole veel kordagi haige olnud, ta ei tea veel, mis need nohu ja köha ning palavik on. Jumal tänatud, et ei tea! Mina tahan, et meie laps oleks õnnelik ja rõõmus, seega ma ka riietan teda vastavalt sisetundele ja tema käitumisele. Kui ma oleks talle lisaks pusa selga pannud, oleksin ma rõõmupalli asemel saanud ühe jonnipunni.

Ma olin ise väiksena samasugune karastaja. Ema vahel meenutab, et kui ma esimeses klassis käisin oli ühel hommikul õues 25 miinuskraadi, ma tahtsin ikka kooli minna. Jalutasin kooli, uksel öeldi, et külmapühad, helistame vanematele, et nad su koju viiksid. Helistas siis mingi õpetaja mu emale ning oli väga üllatunud, kui ema vastas, et jalutaksin siis koju tagasi. Mina jalutasin koju ning mängisin terve päeva õues.

Kui ma olin 15-aastane tahtsin proovida, kas ma julgeksin aastaringselt jões käia. Iga nädal saunast jooksin jõkke ning ruttu jälle lavale tagasi sooja. Mu isa lõhkus jäässe augu ning väga külmade ilmadega käisin jõe asemel lumes. Jah, enamus pidas mind natuke hulluks, aga ma polnud paar aastat kordagi haige. 

Ju see on meil mingi perekondlik kiiks siis, et eelistame jahedamat ning riietume õhemalt, kui keskmine eestlane.








neljapäev, 7. juuni 2018

Juba 9-kuune!

Üheksas elukuu oli meie pisikese printsessi jaoks üks tormilise arenguga kuu. Ta roomab megakiiresti, käputab, istub, ületab takistusi, ajab ennast püsti ning võrevoodis teeb samme ka. 

Pikkus 74cm
Kaal 9115g
Hambaid on neli.

Printsess ei võõrasta enam põhimõtteliselt üldse. Inimesed on nüüd põnevaks muutunud, ta võib külla tulnud inimest viis minutit üksisilmi vaadata, nagu mingi test, et kuidas käitud, kui sind jõllitan? Mängib lõbusalt kõigiga, kes temaga tegeleda soovivad, eriti hea meel on kui saab kiikuda, mida suurem hoog seda lõbusam. Vahepeal tahab kontrolliks emmet või issit ka näha, aga me ei pea enam koguaeg juures olema. Sain rahulikult isegi saunas käia, ta mängis niikaua vanaemaga ega kurtnud üldse.

Pisikesele printsessile kingiti jalgratas, üliroosa ja päikesevarjuga, suur pardikuju ees ja isegi korvike taga, kus asju hoida. Tema ülesandeks on hetkel seal muidugi lihtsalt istuda ja emme või issi, siis tagant sangast lükkavad. Oi kuidas talle meeldib.

Ööd ei ole enam nii rahulikud ja unerikkad kui varem, nimelt soovib ta nüüd öösel korra jälle süüa. Palavaga magas üldse väga rahutult, kiskus koguaeg teki pealt, hoidsime öösel akna lahti, endal juba teki all külm, aga tema ikka tahab paljas olla. Karastunud laps. Päevaseid uinakuid on kaks varasema kolme asemel.

Parim sõber on merisiga, ta iga natukese aja tagant roomab puuri juurde, topib oma näppe võre vahelt läbi, merisiga siis limpsib neid ja laps itsitab. Kui printsess puuri najal püsti tõuseb ja puuri liigutades edasi tahab liikuda muutub merisiga rahutuks ja ma tõttan teda päästma. Suunan lapse mänguasjade juurde, tegeleb nendega natuke ning suundub ikka ja jälle sõpra vaatama.

Süüa beebile meeldib, aga nüüd on vahepeal lollitama ka hakanud, näiteks puristab sööki välja või viskab järjekindlalt midagi maha, kisub põlle eest jne. Õnneks läheb tükilise toidu neelamine ka järjest paremini. Maasikad ja arbuus on suured lemmikud.

Võin öelda, et pisike printsess on väga järjekindel. Ta harjutas näiteks voodis püsti tulekut tund aega järjest, alguses ei õnnestunud ja kukkus pots ja pots pikali tagasi. Nutma ei hakanud, alla ei andnud ja püsti tulek sai selgeks. Edev on ta ka, kui näeb, et telefon on tema poole suunatud, siis alati naeratab, kes neid mossis pilte ikka vaadata tahab eksju. Enamasti on meil üks lõbus naerupall, kes tahab maailma avastada. Enam ta mulle järele ei rooma, ta pigem suundub teisele poole, äkki on kuskil mõni juhe või paber lohakile jäetud, mida lutsutada saaks nii, et emme ei näe.

Naljakas on vaadata teda püsti, tundub ju ise veel nii pisikena, aga varsti juba lippab ringi.


kolmapäev, 6. juuni 2018

Uuenenud V Spas

V Spa vee-ja saunamaailm oli mais paar nädalat kinni, sest seal teostati remont- ja uuendustöid. Juuni esimestel päevadel tekkis mul mõte, et võiks printsessi üheksanda minisünna V Spas veeta, mees oli kohe nõus. Kui eelmisel korral seal printsessiga ujumas käisime, võtsime ainult veemaailma piletid, aga seekord otsustasime, et tahame ikka saunamaailma uuendusi ka uudistama minna. Seega täispilet argipäeva hommikul maksis 13.- nägu, alla kuue aastased lapsed saavad spaasse tasuta.

Uus on ka see, et V Spas plätudeta viibimine pole enam lubatud, kuna märjad põrandad on väga libedad. Kellel omal plätusid kaasas pole, saavad ühe euro eest ühekordsed plätud osta. Meil on nagunii alati plätud kaasas, sest seal on põrandad tõesti libedad ja ma liigun beebi süles nagu tigu edasi, et jummala eest ei kukuks.

VSpa galerii
Uuendused puudutasidki vist ainult saunasid. Veemaailmas olevad aroomisaun ning soola-arusaun on saanud värskendust ning uue disaini. Aurusaun oli tõsiselt mõnus, varem oli see mitmel korral üldse kinni, kui me oleme spas käinud. Aroomisaunas oli puidust mänguasju, meie beebi tähelepanu köitis see kauaks ning saime sauna ning vaadet nautida päris mitu minutit.

Saunamaailmas on nüüd jääsaun. Seal on temperatuur neli kraadi. Kuidagi võõras on mõelda, et saunas on külm, ma korra käisin seal, aga kiirelt tuli sooja sauna igatsus. Saunamaailmas trepist alla minnes näitab viit, et liigud lõõgastusmaailma. Seal on suur liivakast, mille kõrval on meesaun. Mugav lahendus, vanemad saavad saunatada ning samal ajal läbi klaasi liivalosse ehitavaid lapsi vaadata. Mulle meeldis väga Vene banja, seal on temperatuur 50 - 60 kraadi. Seal on hästi suur ahi, pada podiseb kõrval, üldse selline kergelt nõiduslik tunne tekib.

Olime spas veidi üle kahe tunni. Ma arvasin, et veekeskus avatakse kell 10.00. Pisike printsess ärkas enne kaheksat ning oleks mineku ajaks juba väsinud, õnneks vaatasin kodulehelt, et spa avatakse juba üheksast. Argipäeva hommikuti on mõnusalt vähe rahvast ja hea rahulik toimetada.

Meie lapse lemmikud olid nagu ikka mullivannid ning aurusaun ja suur bassein, kus sai kärestikus issi käte vahel ringe ujuda ning ohtralt pritsida ja itsitada.

Tore, et ainult aasta aega avatud spa juba uueneb, et klientidel oleks ikka ja jälle põnev sinna minna. Meie pere läheb kindlasti tagasi, sest meie väike "hüljes" tahab veerõõme nautida.






esmaspäev, 4. juuni 2018

Beebil lihaspinged, kas aitate või ootate?

Kui mõned kuud tagasi pisikese printsessiga harjutusi tegin ja avastasin, et ta paremat jalga üldse kõverdada ei taha, kutsusin füsioterapeudi, kes ütles, et meie beebil on lihaspinged. Ta andis soovitusi ning näitas harjutusi kuidas neid leevendada. Lisaks soovitas massaaži ning ujumist.

Kuna ujumas me nagunii juba käisime ning kodus võimlesime ka igapäevaselt, siis hakkasin beebile veel lisaks ka füsio näidatud harjutusi ning massaaži tegema ning ta sai oma jala kaunis kähku jälle kõveraks. Ei jonninud ka enam  eriti ning tundus, et tal on parem oma kehas olla ning toimetada.

Kuna üks tuttav kurtis sama muret, siis soovitasin talle ka, et viigu beebi füsio juurde ning rääkisin oma kogemusest, kuidas see meie beebit aitas ning tahtsin talle harjutusi näidata, mida ta koos beebiga kodus teha saab. Soovitasin ka beebide ujumisse minna ja rääkisin kui lõbus meie beebil seal on. Tema aga vastas, et ei hakka raha raiskama, sest ükskord hakkavad kõik beebid nagunii roomama ja kõndima, endal lihtsam ju, kui ta seda hiljem tegema hakkab. Muidugi hakkavad lapsed kõike omal ajal tegema, siis kui selleks valmis on, aga kui sa näed, et su lapsel on mure ning on viise, kuidas teda aidata, siis miks sa ei aita?

Ujumise kohta ütles, et see on pigem selline moodu värk, et saad kiidelda, et sinu laps juba ujub. Minu laps ei uju, ta pritsib, sulistab ning naudib lihtsalt vees olemist. Vesi on tema sõber.

Kui kehalises algavad ujumistunnid ning tundi tuleb arglik 2. klassi laps ja küsib mult suurte silmadega, kas see ongi bassein, ma pole varem näinud, siis ma olen natukene kurb. Kurb sellepärast, et tema vanemad ei ole tähtsaks pidanud oma last veega sõbraks teha. Veelgi hullem, mõni ema on oma lapse lausa ära hirmutanud, kui halb see ujumistund ikka on. Ma olen saanud oma tööaastate jooksul ka ühe ema telefonikõne, kes on üritanud mulle selgeks teha, et õppekava võib seda küll ette näha, aga minu laps küll ujumistundi ei tule, mina ise ka ei oska ujuda ja ma ei leia, et mu laps peaks seda tegema.

Kõik ei peagi sporti armastama ja sellega tegelema, aga kas vanem ikka võib võtta lapselt isegi võimaluse uue oskuse omandamist proovida?

Peale seda kui meie pisike printsess roomamise ära õppis pole tal enam lihaspingeid esinenud, nüüd ajab ta ennast koguaeg püsti ja mina turvan, et ta väga hullusti ei kukuks ning üritan talle õpetada, kuidas püsti olekust jälle istuma või käpuli tulla.




pühapäev, 3. juuni 2018

Nägin Eesti rekordi sündi

2011. aastal nägin viimati, kuidas kergejõustikus Eesti rekord tehti. Viljandis toimus Kuldliiga etapp ning pisike Anna Iljuštšenko hüppas uueks Eesti tippmargiks 1.96.

Eile õhtul seadsin sammud Tamme staadionile Gustav Sule memoriaali vaatama, olen seda juba aastaid aastaid vaatamas käinud. See võistlus toimus juba 54. korda ning toimub omaaegse legendaarse odaviskaja auks. Ilm oli ilus ja päikeseline, tuul ka ei kiusanud sportlasi eriti ning tribüünil oli palju publikut, kes sportlastele energiliselt rütmi plaksutasid ning õnnestumiste peale aplodeerisid. Siiski ma ei uskunud, et sellest tuleb niivõrd vinge ja kõrgetasemeline võistlus, sest olgem ausad, võistlejaid oli ikka tegelikult üsna vähe. Meeste kettaheites näiteks ainult neli osalejat, kuigi jaa Kanter oma 61. meetriga sai alles kolmanda koha.

Kettaheide oligi esimene põnevam ala, kohal oli sellel hooajal häid heiteid näidanud Jamaica esindaja Fedrick Dacres, kes heitis kolmandal katsel 68.12. Loodeti, et ta hakkab ka staadioni rekordit ründama, aga kahjuks ta vigastuse tõttu rohkem heiteringi ei tulnud.

Magnus Kirt viskas juba esimesel katsel 83. meetrit ja näitas head vormi. Teisel katsel sündis aga ülivägev Eesti rekord - 88.45. See oli kindlasti õhtu kõrghetk. Mulle Magnus meeldib, ta on sümpaatne sportlane. Andrus Värniku rekord oli juba 15 aastat tagasi visatud, ühel hilisel õhtul klubidekarikavõistlustel Valgas. Publikut staadionil enam ei olnudki eriti ning rekordviskest oli olemas ainult üks algeline video, mis telefoniga filmitud. Rõõm, et Kirdi viset nii paljud inimesed nägid. Kui ta poodjumil seisid tõusid kõik püsti ning aplaus oli tormiline.

sport.delfi.ee
Ma arvan, et ta meeldib publikule, sest on emotsionaalne ja kui on ka halb päev, siis nii ütlebki, mitte ei hakka keerutama ja vabandusi otsima. Loodan, et ta suudab ka suurematel õhtumiitingutel ning tiitlivõistlustel selliseid viskeid näidata. Hoian pöialt!

Rasmus Mägi küll Tartus ei võistelnud, aga tema on minu jaoks üks sümpaatsemaid Eesti sportlasi. Kui viibisin ühel koolitusel Spordimuuseumis, siis ta rääkis tund aega oma nägemust, kuidas lapsi ja noori spordi juurde tuua ja neid innustada, väga huvitav oli ning pani kaasa mõtlema. Talle esitati palju küsimusi.  Peale teda esines toonane haridusminister Jürgen Ligi, kes jäi hiljaks. Saabudes talle alles seletati, millisel üritusel ta on. Võttis paberi luges sealt mõned read maha ja läinud ta oligi. Kaunis piinlik!

Kuna kergejõustiku hooaeg alles algab, siis loodan, et sellel suvel püstitatakse veel Eesti rekordeid ning Euroopa meistrivõistlustelt ka keegi medali koju toob.