neljapäev, 7. juuni 2018

Juba 9-kuune!

Üheksas elukuu oli meie pisikese printsessi jaoks üks tormilise arenguga kuu. Ta roomab megakiiresti, käputab, istub, ületab takistusi, ajab ennast püsti ning võrevoodis teeb samme ka. 

Pikkus 74cm
Kaal 9115g
Hambaid on neli.

Printsess ei võõrasta enam põhimõtteliselt üldse. Inimesed on nüüd põnevaks muutunud, ta võib külla tulnud inimest viis minutit üksisilmi vaadata, nagu mingi test, et kuidas käitud, kui sind jõllitan? Mängib lõbusalt kõigiga, kes temaga tegeleda soovivad, eriti hea meel on kui saab kiikuda, mida suurem hoog seda lõbusam. Vahepeal tahab kontrolliks emmet või issit ka näha, aga me ei pea enam koguaeg juures olema. Sain rahulikult isegi saunas käia, ta mängis niikaua vanaemaga ega kurtnud üldse.

Pisikesele printsessile kingiti jalgratas, üliroosa ja päikesevarjuga, suur pardikuju ees ja isegi korvike taga, kus asju hoida. Tema ülesandeks on hetkel seal muidugi lihtsalt istuda ja emme või issi, siis tagant sangast lükkavad. Oi kuidas talle meeldib.

Ööd ei ole enam nii rahulikud ja unerikkad kui varem, nimelt soovib ta nüüd öösel korra jälle süüa. Palavaga magas üldse väga rahutult, kiskus koguaeg teki pealt, hoidsime öösel akna lahti, endal juba teki all külm, aga tema ikka tahab paljas olla. Karastunud laps. Päevaseid uinakuid on kaks varasema kolme asemel.

Parim sõber on merisiga, ta iga natukese aja tagant roomab puuri juurde, topib oma näppe võre vahelt läbi, merisiga siis limpsib neid ja laps itsitab. Kui printsess puuri najal püsti tõuseb ja puuri liigutades edasi tahab liikuda muutub merisiga rahutuks ja ma tõttan teda päästma. Suunan lapse mänguasjade juurde, tegeleb nendega natuke ning suundub ikka ja jälle sõpra vaatama.

Süüa beebile meeldib, aga nüüd on vahepeal lollitama ka hakanud, näiteks puristab sööki välja või viskab järjekindlalt midagi maha, kisub põlle eest jne. Õnneks läheb tükilise toidu neelamine ka järjest paremini. Maasikad ja arbuus on suured lemmikud.

Võin öelda, et pisike printsess on väga järjekindel. Ta harjutas näiteks voodis püsti tulekut tund aega järjest, alguses ei õnnestunud ja kukkus pots ja pots pikali tagasi. Nutma ei hakanud, alla ei andnud ja püsti tulek sai selgeks. Edev on ta ka, kui näeb, et telefon on tema poole suunatud, siis alati naeratab, kes neid mossis pilte ikka vaadata tahab eksju. Enamasti on meil üks lõbus naerupall, kes tahab maailma avastada. Enam ta mulle järele ei rooma, ta pigem suundub teisele poole, äkki on kuskil mõni juhe või paber lohakile jäetud, mida lutsutada saaks nii, et emme ei näe.

Naljakas on vaadata teda püsti, tundub ju ise veel nii pisikena, aga varsti juba lippab ringi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar