pühapäev, 3. juuni 2018

Unevõlg.

Ma harjusin vahepeal nii ära sellega, et ma sain jälle normaalselt öösiti magada. Viimasel nädalal on unetunnid väga napid olnud, tunnen kuidas väsimus saab minust võitu ja muudab mind tusaseks ja vastikuks inimeseks. 

Pisikese printsessi uni kadus koos püsti tulemisega ära. Ta magab päeval vähem, jääb raskemalt magama, öösiti ärkab kordi ja kordi ning sööb öösel vahel isegi kolm korda. 



Positiivne on muidugi see, et ta öösiti ei nuta vaid kilkab. Ärkan tema naeru peale, vaatan, seisab voodis püsti ja vaatab mind. Talle tundub elu püsti seistes vist nii palju põnevamana, et patt oleks seda maha magada. Annan siis süüa ja võtame kaissu, vahel jääb magama, igakord ei jää. Mängib ja jutustab tund või paar ja alles siis uinub. Hommikuti ärkab ikka varakult ja naeratusega.

Pahur olen hoopis mina, sest mul on koguaeg uni ja siis ma ei viitsi midagi teha. Ennast ajab ka närvi juba see laiskus ja paha tuju. Mees muidugi ütleb tihti, et mine maga, ma tegelen ise. Tal praegu ülikoolis eksamid käsil, pluss tööl olid ka öised vahetused, ma ei taha tema unetunde veelgi kärpida. 

Alustasin postituse kirjutamist eile õhtul, aga täna on juba parem päev. Magasime öösel hästi, ainult kahe ajal oli väike piimapaus ja kell seitse ärgates olin juba täitsa energiline ja rõõmsameelne. Käisime Tamme staadionil, mees mängis kossu ja mina jalutasin pisikese printsessiga niisama ringi ja hullasime natuke mänguväljakul ka. 

Hetkel printsess magab, mees on eksamil ja ma lihtsalt olen. Õhtupoolikul lähen uuesti Tamme staadionile, seal toimub  Gustav Sule memoriaal ja ma lähen sportlasi ergutama ning äkki saan mõne uue harjutuse ka, mida tulevikus kasutada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar